Teemablogid

Nonii... alustasin kahe teemablogiga:

1) Need dokumentaalid - kuna olen suur dokumentaalblogide huviline, siis tundus see kuidagi loogiline. Prooviks natukene ka siinmail neid levitada. Muidugi võib alati küsida, et mis mõte sel on, kui need nii või naa inglise keeles. Põhjus tegelt lihtne. Kuu tagasi pandi kinni üks minu lemmikuid selles vallas ning seetõttu kaotasin ligipääseu heale arhiivile. Eks muidugi annab kõiki neid uuesti üles otsida, aga seal oli võimalus hoiduda sellest. Lisaks saan ma kokku koondada just sellised dokumentaalid, mis mulle meeldivad ning mida võiks teistega jagada. Proovin hoida teemad võimalikult laiahaardelised, kuid ilmselt kipuvad esile ikka sellised, mis mulle rohkem meeldivad (astronoomia, ajalugu). Kellel on huvi, võib küsida mõnda kindlat dokumentaali. Võin proovida neid leida. Selleks piisab tolles blogis postitamisest!

2) Kaotaku - mina ja üks minu hea sõber Ott otsustasime hakata koos blogima. Kaotaku kui blogi on ise eksisteerinud juba kevadest ning algne idee oli ainult anime. Aja möödudes sai aga selgeks, et ma pole päris võimeline üksi sellist blogi pidama ning puhtalt anime ka enam ei sobi. Ei viita seda praegusel ajal enam eriti. Küll aga olen rohkem keskendunud sellele, mis toimub seal Jaapanis ning ka Koreas. Kui ma ükskord Otiga üle pika aja kokku sain ning me temaga eri teemadel Jaapanist rääkisime, tegin talle pakkumise ühineda. Ta võttis hea meelega vastu ning algus siis nüüd tehtud. Kuna meil mõlemal lähenemas eksamid, siis sai alustusaeg natuke kehva valitud, aga unarusse ei kavatse jätta!

Loodan, et leiate mõlemad või ehk ühe nendest blogidest olevat piisavalt huvitava, et jälgida :)

Mis siis sellest blogist siin saab? Eks mul ikka vaja ka muud juttu aegajalt südamelt ära saada + oleks vaja lõpetada see Amsterdami reisikirjeldus.

Häälega Amsterdami: päev 3

Kolmapäev 14.07.2009

Ajasime ennast hommikul varakult üles. Poole kaheksa paiku telki kokku pakkides avastasime põhjuse, miks mul öösel oli jube ebamugav. Nimelt sai telk pimedas pandud kivide otsa. Minu koht oli mõnusalt kahe kõrgema kivihunniku vahel. Järgmine kord uurin enne telgi panekut korralikult maa pinda :P Mõtlesime, et ei hakka hommikust kohe sööma, vaid jookseme rekkade parklasse. Meie kurvastuseks polnud aga meie rekkat enam seal. Kõndisime parklas edasi ja tagasi - mida polnud, seda polnud. Pisukese mõtlemise järel jõudsime järeldusele, et ilmselt läks segamini '8 tundi und' ja 'kell 8 ärkamine'. Ohkasime ja asusime tankla kõrval olnud pinkidel hommikust sööma. Arutasime, et mis sildi võiks teha hääletamiseks. Meisterdasime suure sildi "Deutschland", kuid ilmselt oli see liiga ambitsioonikas. Keegi ei peatanud. Kuna me ei teadnud täpselt, kus asume, siis üritasime GPSi abil aimu saada. Me polnudki Varssavi lähistel, vaid Lowicz'is, mis on pealinnast üle 30km läänes. Otsustasime leida mõne parema koha hääletamiseks ning hakkasime sammuma. Suundusime mööda maanteed lääne poole. Kuna tegu paistis olevat äärelinnaga, oli õnneks olemas kõnnitee. Panime lipu kõrgele lehvima, et ehk keegi näeb meid ja tahab peale võtta. Üks hekt hõigati ühest autost 'do you need a lift?'. Tegu oli sakslastega. Oh oleks see olnud suur vedamine. Kahjuks aga ei kuulnud nad vist minu vastust 'yes' ning sõitsid edasi üle suure silla. Ohkasime ning kõmpisime vaikselt silla poole. Siis selgus aga, et sild on mõeldud ainult autodele ning me sealt kohe kuidagi poleks üle pääsenud. No ilmselt oleks, aga tervis tundus tähtsam. Meie õnneks ei läinud sild mitte üle jõe, raudteerööbaste. Seega sammusime lihtsalt neist üle. Meie õnnetuseks tegi sild aga suure pöörde mingi hetk ja suundus ühe kaugemale. Sedasi me mingi 6km kõndisime. Pole teab mis pikk maa, aga suurte kottidega ülipalaval päeval on see suht väsitav. Lõpuks avastasime ennast Lowiczi sildi juurest, ehk siis olime linna piiridesse jõudnud. Üks silt näitas Poznani poole ja teine Lodzi poole. Arvestades, et enne Lodzi algab Poola ainus kiirtee, otsustasime proovida pigem sinna poole, kuigi teine tee oleks olnud otsem viis Poznani. Seadsime ennast üles autodele peatumiseks sobivasse kohta ning viibutasime Strykówi sildiga. See koht asus just natuke enne kiirtee algust ning igati sobiv kiirteele suunduvate autode leidmiseks. Seisime mingi 10 minutit ja saime kenasti rekka peale. Juht sõitis ise Strykówisse, kuid otsis meile teise rekka, mis sõidaks edasi mööda kiirteepidi. Kui kiirteele jõudsime, tegime kiirvahetuse ühte uuemasse kollasesse rekkasse ning sõit võis alata. Tegu oli nooremapoolse juhiga ja seega mõistis ja rääkis inglise keelt päris kenasti. Kahjuks selgus aga, et ta natukese aja pärast magamispuhkusele. Enne kiirteepööret Kolosse pidasime ühes kiirteeäärses puhkekohas kinni. Meie õnnetuseks oli selles kohas ainut WCmajake ning praktiliselt tühi suur plats. Üks poiss müüs kirsse, kaks peredega autot, üks ekskavaatorit vedav auto ning 3 magavat rekkat. Esimene kord reisi jooksul tekkis mul lootusetu tunne. Kui miski selle koha juures positiivne oli, siis fakt, et WC oli suur, uhke ja puhas. Meeldiv üllatus. Ülejäänu osas oli aga kibe tunne.

Sel ajal, kui me seal istusime ja kõhtu täiendasime, peatus üks Lätist pärit auto meie ees. Suure lootusega piilusime sinnapoole, et ehk on neil kavatsus minna Saksamaa poole. Järgmine hetk ronis sellest välja vist terve suguvõsa. Üllatav, kui palju neid sinna sisse mahtus. Meie olemist see aga kahuks paremaks ei teinud. Kõigele lisaks lõin veel oma pea ära vastu varjualust. Kinnitasime natuke keha ja jälgisime möödasõitvaid autosid. Lõpus sai küllalt ning asusime agressiivsemale rünnakule ning läksime autojuhtide käest küsima. Ei keegi liikunud kaugemale kui Kolosse (paarkümend km läänes meie asukohast). Siis silmasin, et see tegelane, kes ekskavaatorit sõidutab, jälgib meid juba pikemat aega. Läksime tema jutule. Pisike peaaegu kiilakas tüüp. Kahjuks ei osanud ei inglise ega saksa keelt, kuid oli nõus meid viima Poznanin lähedale. Teepeal seadis Tanel ennast mugavalt voodisse pikali magama ja mina istusin ees. Keelebarjääri tõttu ei olnud eriti võimalust juttu ajada, kuid ta püüdis igatepidi, et mul oleks toredam. Andis enda firmat tutvustava brožüüri, proovis tibake juttu ajada ning kinkis firma võtmehoidja. Tegu oli Saksa firmaga, mis tegutses ka Poolas. Sõit möödus vaikselt mööda kiirteed sõites. Neil on seal ilus vikerkaarevärviline sild! Ta üritas meid teel maha müüa, aga selgus, et ei olnud kedagi, kes Saksamaa poole edasi sõidaks. Pani meid Poznani lähedal tanklapargis maha, näitas näpuga ka seisvate rekkade juurde ja lahkus lehvitades. Me mõtlesime, et kas minna rekkade juurde või pigem istuda väljasõidu juurde koos sildiga. Otsustasime viimase kasuks. Peaks mainima, et meie kepslemine sildiga seal (õigemini minue), tõi päris mitme auotjuhi näole naeratuse, kuid keegi meid kaasa ei võtnud. Ka siis, kui vihma õrnalt sadama hakkas. Seal platsil oli veel hääletajaid. Kaks poissi, kes käisid rekka juurest rekka juurde. Lehvitasid ka meile. Neil igastahes õnne polnud. Meil vedas aga selle võrra rohkem. Üks poiss tuli meie juurde ja andis teada, et sõidab Amsterdami ja kui tahame Saksamaale, siis saame nendega sinnani minna. Sel hetkel hakkasime mõtlema, et võiks ka siis juba Amsterdami mina. Piiu seal ja puha. Pakkisime enda asjad juba niigi täis autosse ja asusime teele. Toredad noored. Poolakad. Rääkisid inglise keelt enamvähem hästi. Küll aga polnud poisil aimugi suurest liiklusest. Andsime talle juhiseid, kuidas kiirteel õigesti sõita. Lisaks tegi auto imelikku häält ning peatades selgus, et taguots nii raske, et ratas koopas. Otsustasime siiski edasi sõita. Ja nüüd algab üks huvitavamate kogemuste osa meie reisist...

Poola kiirtee ei ole veel valmis. Seega jäime me kergemasse ummikusse kohas, kus teed ehitati. Lahti oli ühel suunal ainult üks rada. Mõlemal pool kiirteel. Sõitsime siis ühe suure veoki järel. Ees olevat teed polnud näha. Meie noor juht keeras veoki järel vasakule ning selgus, et sõitsime tööalale. Pöörasin kohe pea taha, et hakata jälgima väljakeeramisvõimalust kui kuulsin meie autojuhti tuudutamas. Eesolev veok oli hakanud tagurdama ning sõitis meil nina otsa lömmi. Oh the joy. Autojuht oli meil päris korralikult endast väljas. Midagi nad jagelesid poola keeles teetöölistega ning siis sai politseisse helistatud. Selgus, et politseil tulemas vahetus ning keegi tulla ei viitsi. Ilmselt pole elavad ja vigastamata inimesed piisavalt põnev. Ootasime kolm tundi politseid. Teetööd seisid samal ajal. Tanel mõtles, millist kahju teetööfirma sellest kannatas. See aeg veeres suhteliselt rahulikult niisama istudes. Autojuht vestles oma juristist isaga telefonitsi, töömehed nautisid pausi suitsu tehes ning ülejäänud autod lihtsalt vurasid mööda. Kui politsei lõpuks jõudis, siis läks veel mõnda aega. Veoautojuht läks esimesena tunnistust andma. Mingi hetk läks töödejuhataja ka auto juurde ja tekkis kahtlus, et ehk tahavad mingit kokkulepet saavutada. Sai Taneliga natuke CSId mängitud ning tegime märkuse, et tulede klaasid polnud laiali puruks lennanud. Ehk siis meie mitte ei sõitnud tagant järele sisse, vaid tema tagurdas vaikselt meile otsa. Tagurdati vaikselt otsa. Ei tea, kas see aitas või ei, igastahes poiss ei jäänud süüdi ning meie saime sõita Poola politsei autos. Poiss oli palunud, et nad meid lähima bensukani viiks, mis Saksamaa poolele läheb. Politsei aga üldse mingit võõrkeelt ei kõnelenud, niiet need 5km politseijaoskonnani sõitsime vaikselt. Seal panid nad meid tee äärde maha, näitasid näpuga ühe tee suunas ja sõitsid minema. Kõmpisime mööda tee äärt kuni jõudsime ristmikuni. Kui õigesti mäletan, oli sinna kirjutatud Frankfurt. Lõime sildi lahti ning väga kaua ei pidanud ootama, kuni üks sakslane meid peale võttis.

See sõit osutus kõige vestlusrohkemaks senise reisi jooksul. Kuna Taneli saksa keel pole kõige parem, sai põhiliselt vesteldud inglise keeles. Teemad varieerusid seinast seina: majandus, haridus, keeled, reisimine jne. Selgus, et mees ise on ka varem hääletanud. Ta oli meid nõus viima Berliini lähistele, kus me oleks saanud edasi hääletada, kuid otsustasime, et kuna juht juba sõidab Hamburgi, siis lähme hoopis Amsterdami poole. Peaks mainima, et see autosõit oli minu jaoks üks põnevamaid, sest sain esimest korda sõita Saksamaale. Alates sellest, kui hakkasin saksakeelseid kanaleid vaatama, olen tahtnud minna Saksamaale. Varem pole võimalust olnud, niiet selline väike ärevustunne oli sees. Kuna oli juba õhtune aeg, siis valgust väga paljuks ei jätkunud. Piiri ületasime ehavalguses. Vot nüüd tundsin ma, et olen kiirteel. Poola oma sellist tunnet ei tekitanud. Ja appi kui palju neid tuulegeneraatoreid (edaspidistides kirjeldustes kutsun neid tuulikuteks)! Punased tulukesed kogu aeg vilkusid. Põnev, põnev. Kui ma õigesti mäletan, jõudsime Hamburgi lähedale Raststättesse umbes kella ühe paiku öösel. Tänasime juhti ning suundusime kõhukinnitust leidma. Bensuka kõrval oli kohvikulaadne asutus, kust saime süüa osta ning WCs käia. Kuna oli äärmiselt mõnus soe öö, siis istusime väljas. Lahendasime ristsõna, sõime ning Tanel proovis Lomzast ostetud õlut. Ma ise seda maista ei soovinud, kuid Tanel ütles, et see maitses nagu meie kohalik peet. Mingi tunnikese vast istusime ja juba see jooks hakkas mõjuma :P Kõhud täis, suundusime telki üles panema. Öö jooksul sai ühe korra üles ärgatud, sest oli äärmiselt külm, aga muidu oli täitsa mõnus öö. Mitte mingeid kivisid. Ja hommikul tabas meid taas ebameeldiv üllatus...

Reisi kulg: kusagil Lowiczi lähedal - Konini lähedal - Poznani lähedal - Nowy Tomyśli lähedal - Hamburg

Ebard?

Olen täheldanud, et ei tarbi päris mitmeid asju, millest enamus inimesi ei suuda enam loobuda või ilma elada. Kohati tekib ebardlik tunne.

Ma ei joo kohvi ega energiajooke. Kohvi asemel teen tavaliselt mingi 5min powernapi, kui kaua üleval olla on vaja või siis lihtsalt tuulutan pead pea aknast välja pistes. Väiksena, kui emme ahjus pannil kohviube küpsetas, siis neid sai ikka krõbistatud, kuid tarbima pole hakanud. Kui klilenditeenindajana töötasin, siis oli võhm kohati ikka päris väljas pärast 12h tööpäeva. Samas ainuke erguti, mida mõtlesin proovida, oli cocacoola. Ja sedagi puhtalt seepärast, et oleks nurga taga midagi natuke juua. Energiajookide suhtes puudub samamoodi vajadus. Kui kohvil on veel selline mõnus lõhn, siis energiajookide lõhna peale krimpsutan nina.

Samuti ma ei suitseta. Kui olen närvis, olen närvis. Kui midagi teha pole, siis ei tee midagi. Kui vaja pausi teha, et mõtteid korrastada, teen pausi. Jutukaaslasi leian ka mujalt, kui suitsunurgast. Kui ka ei leia, siis pole asi selles, et ma mittesuitsetajana vähem suhtleks vaid pigem selles, et väiksena, olles vähemsotsiaalne, ei omandanud seda niisama jutturääkimise oskust. Kohati annab negatiivselt tunda, aga eks ma õpi. Mis puutub tervisekahjustusse, siis selle osas vastutab igaüks ise. Pole minu asi õpetada.

Alkohol on nüüd selline asi, mida olen tarbinud ja mitte tarbinud. Ehk siis olnud peaaegu et karsklane ning pohmakasse joonud. Kusjuures peaks mainima, et minu elu esimene tõsine pohkamas oli mul alles see kevad. Olgu öeldud, et sain septembrid 24 :) Kui esimest korda purju jäin, siis mõistsin, et alkoholil pole mulle midagi pakkuda. Edasi jõin mitu aastat ainult šampust ja sedagi aind siis, kui mingi tähtpäev oli. Eelmine aasta sai taas jälle joomist katsetatud. Jällegist jõudsin samale järeldusele: pole see alkohol midagi nii erilist. Kui tahan midagi öelda või teha, siis suudan seda ka ilma joobeseisundita. Üleüldse tundub mulle, et inimeste põhjendus 'joobes on inimene vabam ja suudab asjadest rääkida' pigem vabandusena. Kui tahta midagi öelda ning selgub, et see teist riivab, saab end siis alkoholiga välja vabandada. Taaskord tehakse elu lihtsalt mugavamaks. Hetkeseisuga küll tarvitan aegajalt õlut või mingit coolerit, aga joomapidusid jätkuvalt ei armasta.

Häälega Amsterdami: päev 2

Teisipäev 13.07.2009

Hommikul pidime me varakult tõusma, sest perenaine pakkus välja, et viib meid enne enda töö algust sobivasse kohta hääletama. Ajasime ennast natuke enne kella kaheksat üles ja kibekiirelt paninme telgi kokki. Hambaid saime külalistemajas pesta. Vajalikud toimingud tehtud, nägime ka pere pisitütart, koera, mingit sugulast ja perenaise isa. Terve hunnik neid seal koos. Pakkisime end autosse ja sõit võis alata. Teepeal sai arutatud, et kus oleks kõige mõtekam meid maha panna. Soov oli sõita Varssavi poole ning oli kaks valikut. Pandi siis maha sinna, kust viis tee hoopistükis Valgevene suunas. Leiti, et sealt liigub rohkem rekkasid. Istusime tee äärde maha ning sõime hommikust. Pärast kõhutäit asusime Varssavi sildiga hääletama. Mõne aja möödudes hakkas tekkima kahtlus, et kas see ikka kõige sobivam tee. Tanel otsis oma seljakotist välja suure Euroopa atlase, mis enam kordagi sinna kotti ei läinud, ning asusime asja uurima. Selgus, et teine maantee ots oleks tunduvalt mõtekam, sest suundub otse Marijampole suunas. Päris kindlad me aga polnud. Silmasin üle pisikese aasajupi, et selle teise tee juures on üks bussipeatus ning veel eemal metsatuka juures suurem silt. Sammusime siis vapralt mööda teed natuke tagasi, et keerata oletatava parema tee poole. Selguse saamiseks otsustasime uurida, mis seal bussipeatuse sildil kirjas (et kus me täpselt asume). Mis aga tuli välja oli see, et Leedus pole kombeks maakonnas bussipeatustesse kirjutada, mis peatusega tegu (meil tavaliselt kas piirkonna, küla või talu nimi). No egas midagi. Mõtlesime siis niisama õnne proovida. Möödus oma 20 minutit ning lootus hakkas juba vaibuma. Autod lihtsalt sõitsid mööda. Samas peaks mainima, et meist möödusid mõlemas suunas ka need, kes tundsid ära lehviva lipu. Rõõmustav, aga see meid edasi ei aidanud. Mingi hetk jäi pidama üks pisike, päevi näinud auto. Sees istus umbkeelne leedukas. Proovisime siis käte ja jalgadega selgeks teha, et soovime sõita Varsavisse. Ta uuris ka Trakai kohta, et kas oleme seal juba käinud. Me loomulikult noogutasime ja-jah ning mõtlesime: ok, sealt ehk saab paremini edasi. Ja sõit algas.

Selgus aga, et leedukatel on Trakai ikka väga südamelähedane. Nimelt pärast natukest sõitu viis mees meid Trakai lossi juurde ning viskas seal maha. Tagantjärele mõeldes taipas Tanel, et ta vist oli meilt tahtnud küsida, et kas me soovime Trakaisse. No egas midagi... vaatasime siis uuesti, seekord päevavalguses, seda kena lossi, tegime pilti ning seadsime sammud Marijampole suunas. Nimelt oli juht meile vähemalt koha kätte näidanud, kust sinnapoole saab. Kõmpisime mööda kena järve kenakese 5-6km maha. Sellise palava ilmaga tekkis jube tahtmine sinna järve sisse hüpata. Kuna aga soov edasi sõita oli suurem, jäi see väike sulps ära ning terve jalutustee ma unistasin sellest, kuidas ma kusagil vees õndsalt, kõht taeva poole, hulbin. Küll aga ei suutnud ma välja mõelda, kuidas ilma mingi abivahendita selili veel püsida. Kõhuli ma oskan, selili mitte. Jalutuskäik oli tore ka siis, kui järve enam mingi hetk näha polnud. Nimelt tundus kuidagi jube armas, kuidas vastutuleva pisikese ilusa puitmaja seinal on silt, mis viitab notari asukohale selles majas. Mulle seostuvad sellised tegelased üldjuhul modernsete suurte büroohoonegeta. Selles väikses kohakeses tegutsesid nad hoopis lilledest ümbritsetud pisikestes puitmajades. Armas.

Keel vestil, jõudsime me lõpuks kättenäidatud suunale Marijampole suunda tähistava sildi alla. Kõmpisime veel nii umbes 800m. Leidsime kena laiema koha, kus autod ja veokid peatada saavad ning asusime lipukese ja sildiga vehkima. Meie õnneks ei pidanud me ootama kümmet minutitki, kui juba üks veok pidama jäi ning reis jätkus. Juht oli minu mäletamistmööda poolakas. Oskas natukene inglise või saksa keelt. Meie suureks rõõmuks selgus, et ta sõidab Varssavist rohkem lõunas asuvasse Radomi ning seega saaks ta meid enne Varssavit kuhugi maha panna. Vaikselt proovides vestelda ning nautida kena Lõuna-Leedu kuppelmaastiku möödus meie sõit. Mingil hetkel ilmus meie ette üks BMW. Arvestades auto laiahaardelist liiklemist oli selge, et päris kaine juhiga tegu polnud. Küll ühes, küll teises tänava ääres. Järsud peatused ning arusaamatud aeglustused. Oli isegi näha, et kõrvalistuja midagi endale sisse kallas. Meie rekkajuht viskas seal veidi nalja ning nees neid ka maapõhja. Sama järsku kui auto ilmus, ta ka kadus. Mis neist edasi sai, teab vaid kõigevägevam. Teepeal kohtasime ka usklike rongkäiku, mida politsei turvas. Minule, kui esimest korda hääletajale, oli huitav jälgida rekkajuhtide omavahelist suhtlemist. Suurt mitte midagi poola keelest aru ei saanud, aga niipalju küll, et hoiatati üksteist politseide eest (rekkajuhid teatavasti ei tohi rohkem kui 1 inimest peale võtta) ning meie hilisemaks suureks kurvastuseks selgus, et piiril toimub veokite kontroll. Ehk siis kahtlasena tunduvaid rekkaid võetakse vaatluse alla. Meie veok nägin ok välja, aga mehel polnud mingit asja, mis oleks tema uneaega näidanud. Nimelt oli see härra Venemaalt startinud ja tahtis ühe laksuga sihtpunkti välja jõuda. Meie kena ja mõnus sõit lõppes seelga piiril, kus ta meid paha pani ja ise kontrolli kadumist ootama jäi. Lubas, et kui ta läbi saab, siis võtab meid uuesti peale, kui me veel tee ääres oleme Igastahes teda me enam ei näinud. Tatsasime vapralt üle piiri.

Pärast umbes kilomeetrist kõndi jäime pidama ühe toidukoha läheduses, mille ees kividel me enda kõhtu täitsime. Proovisime ka hääletada, kuid tulutult. Isegi politsei ei tahtnud meid hädalisi aidata. Otsustasime jalutada edasi 5km kaugusel asuvasse peatuskohta. Seal ehk rohkem õnne. Kohtasime teeperval ka kaht leedu neiut, kes olid teel Amsterdami. Soovisime edu ja hakkasime astuma. Peaks mainima, et maantee ääres käimine ei ole üldse lõbus asi. Neil on seal küll lai teeäär, aga vaatamata sellele pole mööda kihutavad rekkad eriti toredad. Mõni eestlane sõitis ka vastu ja tuututas. Lõpuks jäime mingi metsatuka juures pidama. Ka seal oli hääletamine täiesti tulutu. Mitte keegi ei pidanud. Varssavi sildi asemel otsustasime hoopis lähedamal asuva Suwalki kasuks. Ikka ei midagi. Vahepeal sõitsid meist ratastega mööda mingid tegelased, kes hiljem osutusid Jehoova tunnistajateks. Sel ajal kui mina meie uut silti meisterdasin, kuulas Tanel nende heasoovlikku juttu Jumalast. Kui nad lahkusid, alustasime oma 'tööga'. Sellel teeotsal passisime me ikka üpris kaua. Üle tunni. Lõpuks pidas üks rekka kinni ning võttis meid peale. Selgus, et maantee ääres on Poolas peatamine keelatud. Ta oli suhteliselt sõbralik, kuigi ühist keelt eriti ei leidnud. Viis meid läbi Suwalski Augustowi poole suunduva teeäärse puhkekohani, kus ta ise pausi pidama hakkas. Pikka maad just edasi ei saanud, aga parem, kui mitte midagi. Seadsime siis sammud tee äärde.

Peaks mainima, et see tee oli üks õudsamaid teid mida ma eales näinud olen. Maantee oli kahesuunalne ning kaherealine. Mõlemas suunas üks rida. Iseenesest ei midagi erilist, aga sellel kihutasid kõik sõiduvahendid, kui see üks traktor välja jätta, ~100km/h kiirusega. Möödasõitudega ka eriti ei koonerdatud. Nutune oli seista, sest väga kaugele ei tahtnud minna. 100km/h kihutavad kolm kõrvuti rekkat pole just kutsuv vaatepilt. Tahaks ikka ühes tükis edasi reisida. Kohalikud talumehed said meie arvelt muidugi kõva kõhutäie naerda. Mina aga sain kätte oma ettekujutuse maameestest, keda näeb tüüpiliselt USA filmides: kõhnad mehikesed, seljas ainult teksasest traksipüksid, sõidavad traktori järel veetavas vankris. Selles asukohas oli ka meie esimene vaidluskoht: Tanel tahtis jääda tee äärde, mina proovida aga õnne peatuskohas olevate rekkadega. Ma ikka oma jonni ei jätnud ja suudnusime kohviku juurde. Rekkad keegi meie soovitud suunas ei läinud. 1:0 Tanel kasuks. Läksime tee äärde tagasi. Juba mõne minuti jooksul peatus kena auto ning sisse ronides selgus, et tegu puha eestlastega. Olid nemad teel Alpidesse ning olid nõus meid enda vahepeatuskoha Lomzani viima. Sõidu ajal siis uuriti, et kuhu me lähme, kes me oleme ja millega tegeleme. Kui selgus, et me mõlemad tudengid ning Tanel füüsik, läks asi huvitavaks. Meie juhiks oli nimelt keegi füüsika instituudist, keda Tanel esimese hoobiga ära ei tudnud. Oma nime ta ei öelnud, vaid käskis järgi uurida. Piinlik hetk. Ei kestnud see aga kaua ning sõit jätkus. Arutlesime üldisemalt maast ja ilmast ning vahtisime aknast välja. Sain isegi vist natuke magada.

Lomzas pandi meid maha suure ringtee lähedal, kust edasi kõmpisime oma 6km linna serva poole. Meie sihiks jätkuvalt Varssav. Teepeal nägime eramajas tegutsevat baari ja solaariumit. Täiendasime enda toidupauna kohalikus poes virsikute, pudingi, piima, kohaliku õlu ja muu nänniga. Linna piiri lähedal istusime maha ning hakkasime sööma. Puding oli sama, mida müükse Eestiski ning virsikud olid äärmiselt maitsvad. Värsket toidu isu oli mõlemil suur. Kui asi läks aga piima juurde, siis tõmbas nina see meie mõlema nina krimpsu. Tegu oli mingi vesise lörriga, mis ilmselt tehtud piimapulbrist. Mul emme pärast reisi kommenteeris, et Eesti pidi olema üks ainulaadseid riike, kus piima ei tehta mitte piimapulbrist vaid naturaalsest lehmapiimast. Tore teada. Piima väljamaal enam ei osta! See asi oli tõesti jube. Tanel vapralt siiski kulistas selle alla. Peaks mainima, et maitse oli enamvähem sama mis sellel piimal, mida aastaid tagasi sai Taanis joodud. Vesine lörr. Kõht täidetud, asusime linna lõppu tähistava sildi juurde ja hakkasime usinalt hääletama. Üks keskealine härra oma koeraga tuli seletama, et see on vale tee, aga me jäime endale kindlaks. Samas selgus, et Varssavi poole vist tõesti keegi ei sõida. Liiklus oli ka häirivalt hõre. Vähendasime jälle oma ambitsioone ning uue sildi peal seisis Ostroleka. Natukese ja pärast pidas kinni üks valge kaubik meie vanuse noormehest juhiga. Poiss töötas puhastusteenistuses ja jagas laiali ning korjas kokku bensiinijaamade töötajate vormiriietusi ning viis neid pessu/tõi neid sealt. Tema tööala oli niivõrd suur, et tal kulub selle läbimiseks kaks päeva. Jube mõelda. Samas naljakas. Amet, mis nõuab sult kahepäevast sõitmist läbi Kirde-Poole, et kokku koguda ja laiali jagada musta/puhast riietust. Ostrolekas pani ta meid pärast ühte ringteed maha ning asusime uuesti hääletama. Peaks mainima, et Poolas on üldse väga palju ringteid. Suured maanteed lähevad läbi külade ja iga küla lõpus on ringtee. Hääletasime seal teeotsal nii 20 minutit ja siis võttis meid peale järgmine rekka. See juht oskas juba päris kenast saksa keelt. Seoses oma reisidega pidas ta vajalikuks seda õppida ning selleks hetkeks teinud seda juba 5 aastat. Meeldiv oli vestelda. Ta ise ei sõitnud Varsavisse, aga orgunnis meile teise rekka, mis pidi sõitma Frankfurt am Odenini. Ehk siis Saksamaa piirile. Ah yey! Esimene kogemus meie sõnades 'mahamüümisega'. Sedasi kutsusime olukorda, kus rekkajuht üritab leida hääletajatele sobivamat rekkat.

Pärast mõningast sõitu pidasime ühes tanklas kinni ning toimus kiire ümberistumine. Seekord oli tegu klaasi vedava rekkaga, millel oli selleks spetsvedrustusega haagis. Veoauto ise oli ka väga uus ning kõikus ja hüples vähe. Juht ise aga jällegist umbkeelne. Sellistel hetkedel taipasid, et oleks ikka pidanud võimalusel vene keelt õppima. Selles autos sai ise natukene ka magatud. Kusagil enne keskööd jõudsime ühte ööbimiskohta. Mina ja Tanel arvasime, et tegu on Varssavi äärelinnas asuva kohaga, mis osutus aga veits valeks kohaks, nagu järgmine päev selgus. Uurisime juhilt, kuna ta homme stardib ning seadsime enda telgi tankla kõrvale murule. Kui ma WCd läksin otsima, avastasin poest need vanad head kummituse kujulised krõpsud, mida ma kohe nostalgiahoos ostsin. Hiljem ostis Tanel meile ka midagi sooja süüa: hot dogid ja friikad. Täiendasime ka oma veevarusid. Öö oli minule äärmiselt rahutu. Ma asetsesin mingite ilgelt kõvade muhkude vahel ning magada üldse ei saanud. Mingi hetk istusin üleval ja lahendasin moblas sudokut tund aega. Siis leidsin aga mugava asendi ja jäin tuttu. Hommikul selgus aga kurb tõsiasi...


Reisi kulg: mingi koht-mingi teeäär-Trakai-Marijampole-Leedu ja Poola piir-Suwalki-Lomza-Ostroleka-arvatav Varssav

Häälega Amsterdami: päev 1

Esimene sissekanne pikemast seeriast. Käisin nimelt koos Taneliga Euroopas hääletamas. Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Holland. Äärmiselt huvitav ja tore oli. Minu jaoks esmakogemus. Alguse sai see idee sellest, kui Tanel enda varajasematest hääletamistest rääkis ning minul lõi välja juba vana kihk külastada Saksamaad. Esialgne plaan suunduda Lõuna-Saksamaale läks aga teistpidi ning maandusime Amsterdamis. Oh kui ilus linn!

Me küll twittisime enda reisi tähtsamaid hetki, kuid täpsem ülevaade on alati parim. Kuna sellist juttu aga ei viitsi pidevalt korrutada, siis mõtlesin teha blogisissekande. Kirjutama hakates aga selgus, et see saab tulema pikk. Kasvõi juba järgnevat esimese päeva kirjeldust vaadates. Seega teen ma stiilis 1 post = 1 päev. Mingi hetk Tanel täiendab neid enda mälestustega, kuid kuna tema hetkel folgitamas, siis on esimesed sissekanded põhiliselt minu vaatevinklist.

Viimasesse postitusse panen kokkuvõtte, mõned numbrilised faktid, teekonnakaardi ning mõningased tähelepanekud ja soovitused hääletamise suhtes.

Nüüd siis aga esimese sissekandeni.

(Mainin, et kuna kirjutan tagantjärele, siis ei ole mul meeles kellaajad, automargid ega muud täpsemad faktid)

Esmaspäev 12.07.2009
Esmaspäevane hommik algas sellega, et pidin kõiki asju pakkima hakkama. Eelnev õhtu olin asjad ainult välja otsinud ning ega viitsinud neid kokku toppima hakata. Hommikul sai aga mitu asja maha jäetud, ses Taneli juurde toodud asjad ei mahtunud ära. Kõik koos, magamiskott edukalt koti põhja külge nööritud, võis reis alata. Emme oli nii lahke ja viis meid linna äärde, et saaksime oma seiklust alustada. Naerulsui ja optimistliku meelega olime valmis startima kaugele Euroopasse. Minul esimene hääletamine, Tanelil juba kolmas (väljaspool Eestit). Tema kogemuste põhjal võtsime kaasa hunniku suuri paberilipakaid ning Eesti lipu. Esimene soovitav sihtpunk: Valga. Ilm oli hall, kuid õnneks mitte külm. Autod vurasid mööda, keegi peale võtta ei tahtnud. Umbes 15 minuti järel peatus üks auto ning olimegi teel. Juhiks oli keegi mees. Kuna mina istusin taga ning vaatasin aknast, siis suuremat osa juttu ei kuulnud. Mees oli teel Valka, et vanaema juurest oma poeg koju tuua. Oli teine lootnud, et poiss saab lõpuks arvutist eemale, aga vanaema, tahtes olla hea vanaema, ostis endale arvuti, et poiss saaks külas käies arvutis olla. Ülejäänud hakitud jutt ununes ning vajusin mõtetesse eesseisvast reisist ning vaatasin aknast välja. Üldse kippusina ma ka terve ülejäänud reisi pigem aknast välja vaatama, kui et juttu ajama. Samas oli ka erandeid. Härra oli abivalmis ning toimetas meid piiripunktini. Ühelpool Valga, teisel pool Valka. Tänasime ja seadsime sammud kodumaapinnalt eemale. Minu jaoks esimene Läti külastus. Fun, fun. Tanel saatis ka esimese twitti ära. Olime mõnele inimesele jaganud Taneli twitteri aadressi, et oleks võimalik jälgida meie reisi. Ma isiklikult oleks eelistanud ehk isegi blogi pidamist, aga see oleks eeldanud läpaka kaasavedamist ning rohkem aega. Aga twittimine sobib ka hästi :)

Piiriületus läks vaikselt. Kedagi putkades ei istunud ning isegi ühtegi autot ei sõitnud. KMingi 500m piirist eemal märkasime alles seljatagant tulevat autot. Minu üllatuseks tõesti hõre. Tekitas teatava mure, et kas ikka jõuame kuhugi. Minu jaoks oli kott harjumatult raske kuigi olen harjunud fotokotti ning läpakakotti vedama. Esimesel ristmikul sai ka silt "Riga" lahti löödud, aga keeg ei võtnud 10 minuti jooksul meid peale. Seega sammusime mõned kilomeetrid läbi Valka. Pisike linnake. Ei oskagi suurt midagi arvata. Kõmpisime enamvähem vaikides edasi, sest selliste kottidega pikka maad kõndides on põhikeskendumine ikka kõndimisele. Rääkimine võtab liigselt energiat. Lõbusaks läks tuju kui avastasime, et meie ees seisab jõge tähistav silt, mille peale kirjutatud 'Pedele'. Ilus jõeke. Tegime pilti ka. Ja teekond jätkus. Mingi hetk sattusime linnaossa, kus oli palju eramaju. Taneli moblas olev GPS juhatas meid. Mingi hetk tekkis meile ka väike ning tuustaline seltsiline, kes umbes kilomeetri kaasa kõmpis. Armas oli. Arutlesime, et kas tal on kodu ka olemas või mitte. Karvakera suur huvi ümbriteva vastu ning kaelarihma olemasolu viitasid sellele, et ta ikka kusagilt plehku pannud. Samas nägi karv ikka väga tuustakas välja, nagu poleks teda pikemat aega kammitud. Mingi hetk aga hirmutasid aedades olnud suured koerad ta oma haukumisega eemale ning enam me teda ei näinud. Natuke maad veel edasi ja jõudsime liiklusmärgini, mis näitas, et lõpeb 70 km/h piirang. Seadsime ennast natuke maad enne märki ühte kohta ja viibutasime taas Riga silti. Liiklus oli, nagu ka piiri lähistel, äärmiselt hõre. Mingi aja möödudes korjas meid üks rekkajuht peale, kes oskas läti ja vene keelt ning väheke inglise. Sõit lõunanaabrite pealinnapoole võis alata. Taaskord on mul täielik tühi koht sõidust endast. Enamasti vaatasin aknast välja. Tanel proovis siiski natuke rohkem suhelda ning rääkida, mis meil kavas ning kuhu minek. Mingit suurt vestlust ma siiski ei mäleta. Mäletan aga hüdroelektrijaama taga olevat ilgelt suurt järve ning suurt hunnikut karuputki kahelpool teed. Ei tea kuidas nad nende viimastega seal Lätis tegelevad.

Maha ronisime me Riia ringi juures. Sealt oli võimalik hõlbsalt saada Kaunase poole. Kuna põis hakkas meil mõlemil tunda andma, siis läksime kohaliku tankla juurde. Ei olnud eriti meeldiv WC. Kui Tanel välja tuli, siis hakkas ta oma plätusi vastu muru puhtaks nühkuma. See peaks nii mõndagi ütlema. Algul ei tahtnud enam ise sisse minna, niiet läksime uurima, et kuhu suunduvad kaks seisvat rekkat. Mõlemad olid poola tähistega, niiet ehk õnnestub saada sedavõrd kaugele. kahjuks mitte. Üks magas ning teisel oli kaks juhti. Istusime rekade taha murule ning sõime leiba juustuga. Siis hakkas aga põis eriti mõnusalt tundma andma ning otsustasin siiski minna. Tõsi... taldu hõõrusin ka ma ise pärast vastu muru. Aga eks öelda, et häda ajab ka härja kaevu.

Kõht täidetud, suundusime ringi juurde tagasi. Ringil maha tulevate autode kiirus on väike, niiet peatumine on tõenäolisem. Ja polnud meil vaja viit minutitki 'Kaunase' sildiga seista, kui üks uhke audi ette sõitis ning kaks naisterahvast meid peale võtsid. Tõsi, nemad suundusid Vilniusesse, kuid meile sobis. Inglise keelt oskasid. Olid tulnud Riiast ärikohtumiselt ning suundusid koju. Teekond möödus peaasjalikult magades. Vahele sei ka natuke juttu puhutud, kuid enamuse osa ajast meie magasime ning sõbrannad ja töökaaslased rääkisid. Kui jõudsime Vilniusesse, tehti meile ettepanek, et roolikeeraja võib meid ööseks enda juurde aeda võtta. Muidugi võtsime pakkumise vastu. Töökaaslane pandi maha ning edasi läks sõit Vilnjusest välja. Taaskord istusin mina taga ning jälgisin mööduvat linna. Tagantjärele Tanel rääkis, et naine on mingi farmaatsiafirma mingi osakonna juht ning pole varem kunagi hääletajaid peale võtnud. Meile tehti väike autoekskursioon läbi Trakai, Leedu kunagise pealinna. Näidati ka lossi, mis õhtuks oli tänu ümbritsevale veele äärmiselt ilus ja suursugune.

Ööbimiskohaks oli meil Vilniusest umbes 20km väljas asuva küla ühe maja aias. Lähedal oli järv, millest avanes äärmiselt lummav vaade. Arvestades autot ning piirkonda võis aru saada, et rahaga siin peres probleeme pole. Aind et oma koeri võiksid nad hoida paremini. Olid vaesekesed mingis pisikeses puuris ja haukuid pidevalt. Tegime mõned klõpsud vaatest (lendav objekt pildil on sääsk) ja hakkasime telki püsti panema. Kutsud muudkui haukusid. Kui telk püsti, ronisime sisse sööma. Olime just alustanud, kui kuulsime samme lähenevat. Hakkasin telgi ust lahti tegema kui kuulsime sulaselges eesti keeles 'Tere!'' Tegu oli majaperemehega, kes tuli meid tervitama ning ulatas kaks pudelit kohalikku õlut sõnadega 'Sadly we do nt have Saku beer, but this is also good' vms. Äärmiselt positiivne üllatus. Ta soovitas ka ujuma minna, sest vesi soe. Selle ma siiski jätsime vahele. Tema lahkus ning meie asusime lõpuks oma õhtusöögi kallale, joogiks kahepeale üks pudel õlut. Peaks mainima, et päris hea õlu oli. Suht kohe kolisime ka ära magama. Esimene päev oli äärmiselt edukalt seljataha saanud ning ka järgmiselt päevalt ootasime head ja paremat.

Reisi kulg: Tartu-Valga-Valka-Riia ring-Vilnius-Trakai-mingi koht

Pisike robotiplika Hina teeb kohvi

Lihtsalt liiga armas:

WCd, kasvatamatus ning mõttelõnga kokkujooksmine

Kui paljud meist on tundnud järsku kusagil avalikus kohas viibides vajadust ennast kergendama minna, kuid avastades, millises olukorras on WC, sealt tagurpidi välja tulnud ning kannatanud jalad ristis koju jõudmiseni? Minul isiklikult on juhtunud seda ainult ühe korra. Viibisin siis volbri ajal ühes meesüliõpilasorganisatsiooni majas. Mul pole midagi ette heita sellele organisatsioonile, külla aga nendele naistele. Mind pani imestama, kuidas naissoost isikud sellist segadust võivad tekitada??? Astun mina WCsse sisse ning esimese asjana torkab silma üle ääre uputav prügikast. Sõna otseses mõttes. Prügikast oli kraanikausilauast natuke eemal. Tegu oli sellise keskmisest natuke madalama kõrgusega plastmassist kastiga. Vähemalt niipalju suutsin tuvastada kogu selle prahi alt. Selles ja selle ümber ning peal olnud paberikuhi aga ulatus kraanikausside kõrguseni (kolmveerand sama prügikast veel otsa panna) ning valgus üle põranda laiali. Kusjuures pabereid polnud kokku kortsutatud, mis oleks säästnud ruumi, vaid niisama lihtsalt lahtiselt visatud. Kraanikausid olid mingit puru ja juuksekarvu täis. Kabiinidesse ma ei jõudnudki, sest esimese asjana tagurdasin välja ja otsustasin kannatada. Aga ma poleks tahtnud näha, mis seal veel valitseb. Kas siis oli neiud sedavõrd joobes, et ei suutnud puhtust hoida? Okei... puru ja juuksekarvad veel, aga mis kurat selle prügikastiga oli? Okei okei, peo pidaja oleks võinud seda tühjendamas käia, aga mõte pole ainult selles. Olen mujalgi silmanud, et kätekuivatuspaberit ei kortsutata kokku, vaid visatakse suhteliselt lahtiselt. Eriti ühes minule väga meeldivas toidukohas Tartu raekojaplatsil.

Juba kooliajast sain selgeks, et avalikes WCdes käimine on paha idee. Küll oli paber otsas, küll WC sellest paberist ummistunud, vett ei lasta peale, pott on määrdunud või prilllaud kadunud. Meie koolis oli veel eriti huvitav asjaolu see, et kabiinide haagid olid peaaegu alati kadunud. Kuna koolipäevad polnud teab mis pikad ja ma elasin 5 minuti kaugusel koolist, kannatasin kenasti ära. Pole teab mis tervislik, aga saab hakkama. Veel andis avalike WCde arvamuse mulle hotellis toateenijana töötamine. Inimesed on sead! Tõsiselt. Mis maha kukub, see sinna jääb. Vesi pole ometigi ju pealelaskmiseks ning WC potti võib toppida kõike. Ja noh.. alates sellest ma väldin avalikke WCsid nii palju kui võimalik. Lõuna ajal Postimees online'i sirvides komistasin selle artikli otsa ja sealt kõik see idee tuli.

Töötades hotellis kogesina ma seda, et põhilised lagastajad, üllatus-üllatus, olid soomlased (siinkohal tuleb mainida, et tegu enamuses keskklassi soomlastega, kes siia odavalt lõbutsema tulnud). Eriti soome pered. Kõik mis maha kukkus või voolas, sinna ka jäi. Vee pealelaskmist ei tuntudki. Eestlased olid see eest küllaltki korralikud mõne üksiku erandiga. Kui nüüd lugedes selliseid lugus ja kuuldes teiste inimeste juttu, tekib paratamatult küsimus, et kas me oleme jõudnud nö 'heaoluühiskonda', kus koristaja=ori, teeme mis tahame jne jne? Selles suhtes, et me kasvatame lapsi 'vabakasvatuse' reeglite järgi, lükkame sealjuures kasvatusprotsessi koolide, mitte lastevanemate kaela, kurjategijad ei saa peaaegu üldse karistatud jne jne. Mind on alati pannud imestama jutt sellest, et koolid peaksid last kasvatama. No mina ei saa aru, miks kool peab lastevanemate tööd tegema? Kool on haridusasutus, kus tegeletakse lapse harimisega ning teatud määral ka distsipliiniga. Austust inimeste vastu, käitumist, söömiskombeid, teiste vara austamist jne peaks minu arvates lapsevanem õpetama. Kui me lükkame kõik kohustused ja vastutuse ära kooli kaela, siis mille eest lapsevanem vastutab? Lapsevanem, kes selle lapse siia ilma üldse tõi. Ainult öömaja, riiete ja söögi eest? Ajalehte lugedes ikka ja jälle kostub läbi, et kool peaks seda, toda ja kolmandat õpetama.

Siit alates ma aga enam sõna ei võta. Muidu tulevad emmed ja issid siin õpetama ja hurjustama, kui raske ikka last ülal pidada ja kasvatada on. Kasvatusmeetodite üle arutlemine inimeste poolt, kes pole lapsevanemad, on tegelikult väga ohtlik teema, sest lastega vanematele see üldse ei meeldi ja siis lendavad sellised pilgud, et kui oleks võimalik, sureksid sa ühe hoobiga maha. Samas on häid näiteid sellest, kuidas vaatamata raskele majanduslikule olukorrale ikka leitakse aega lapse kasvatamiseks ning temaga aja veetmiseks. Miks sul laps on, kui sa teda kõikidele teistele (kaasa arvatud arvutile) kasvatada annad?

Siinkohal jooksis mul mõte aga ühe segava faktori pärast kokku. Tean aind, et tulid märksõnad: üle jõu elamine, laenud, vajadus ennast ühiskonnas tõestada jne jne. Mis kõik on umbkaudu teemaga seotud, kuid kõigist saaks eraldi sissekande kirjutada.

Praegu tulid meelde ühed seigad. Olin garderoobis (käisin gümnaasiumis 10. klassis) kui järsku kõrvalgarderoobis (9 klassi omas) hakkasid poisid heast peast tooli jalaga taguma ja lõhkuma. Kui ma üritasin nendega pahandada, siis nähvati, et mis see minu asi on ja jätkati oma toiminguga. Ükskord, kui proovisin tuvisid õhupüssidega tulitavate poiste (alla kümne olid) käest päästa, sain vastu jubeda sõimu. Elagu 'vabakasvatus' köhh-köhh... ma ikka mõtlesin kasvatamatus. Enamus ei teagi, mis asi see vabakasvatus on :)

AniMatsuri 2009

Viimased nädal aega olen süvenenud täielikult AniMatsuri ja Asashio korraldusse. Joonistanud, kodulehte vorpinud, planeerinud, emaile saatnud jne jne. Ja kõik on ära tasunud. Aeg välja kuulutada:

Kuupäev: 12.-13. september 2009
Kellaaeg: 12.sept: 13.00 – 00.00; 13. sept: 12.00-19.00
Koht: Tartu Üliõpilasmaja, Kalevi 24, Tartu (kaart)
Piletid: Ühepäevapilet 75.- / kahepäevapilet 125.- (ostmine kohapeal, käepaelad)

Mis toimub:
# Cosplay
# Joonistusõpetus ja -võistlus
# Ettekanded (kendo, eesti animefännidest, jaapani keelest, vestluspaneel jne)
# Viktoriin
# Mängud (Stepmania ja üks võitlusmäng + lauamänge)
# Söömisvõistlus
# Tantsimine (The Melancholy of Haruhi Suzumiya, Lucky Star ja veel mõni + Lucky Star tantsuõpetus)
# Vestlusõhtu
# Anime vaatamine (koostöös JAFFiga, Ghibli film)
# Jaapani disko


Terve päeva tegevus:
# Asashio, EVA ning Miyako infolauad - info animeklubide kohta. Asashio lauas ka info ürituse enda kohta, registreerimine ja muu sarnane
# Joonistus- ning origamilaud
# Kirbuturg
# Krisostomuse mangamüügilett - võimalus osta kohapeal olevaid ning võimalus kohapeal tellida internetist
# Jaapani ruum - võimalus osta sushit, onigirisid, pockysid, Ann Tenno fotoraamatut "Jaapan. Aiad" ning nende pilte eraldi (A4 ja A3 suuruses), mangalugemisnurk, traditsiooniline Jaapani muusika.
# Karaoke (peaaegu terve ürituse aja)

AJAKAVA

Laupäeval (12.09):

13.00 - avamine
13.30 - 1. ettekanne
14.30 - joonistusõpetus
15.30 - viktoriin
16.15 - Stepmania võistlus - tantsumatt
16.45 - PIKK PAUS
17.45 - 2. ettekanne
18.45 - Stepmania võistlus - klaviatuuril
19.30 - tantsimine
20.30 - auhindade jagamine
20.45 - Jaapani disko
00.00 - lõpetamine

Laupäev jaapani ruumis
-------
14.30 - Jaapani keele näidisloeng(?)
18.45 - vestlusõhtu


Pühapäeval (13.09):

12.00 - avamine
12.30 - söömisvõistlus
13.15 - cosplay
14.25 - 3. ettekanne
15.15 - võitlusmängu võistlus
16.15 - auhindade jagamine
16.30 - animevaatamine
19.00 - lõpetamine

Pühapäev jaapani ruumis
--------
12.30 - Go + mahhjong
15.15 - vestluspaneel (mitu esinejat)
16.30 - Go + mahhjong jätkub

Lisainfo aadressil http://asashio.anime.ee/

- Suitsetamine vastavas ruumis!
- Alkoholi tarbimine keelatud!
- Kohustuslik on kaasa võtta hea tuju! : )


*Täpsem info ilmub aja jooksul.
* Korraldajatena jätame õigusi teha kavas muudatusi!

Mina ja minu arvamused läbi aja

Tuli üks kommentaar ühele sissekandele, mille olin teinud kolm aastat tagasi. Kui ma veel noor, loll ning jõleda arvamusavaldusvajadusega olin. Teema, mida seal käsitlesin, on praegu taas päevakajaliseks muutunud (ilmselt seetõttu leiti ka sissekanne) ning seal mitmestki asjast veel juttu, mis aga kolm aastat tagasi olid hoopis teises valguses (teemaks siis poliitika). Kuigi ma tavaliselt ei keela kommentaaridel ilmumast, olgu sisu mistahes, siis seekord ma seda sõimu läbi ei lasknud. Põhjuseid on tegelikult mitmeid: 1) postitus on kolma aastat vana, palju on muutunud, ja 2) ma ise leian, et sellist juttu ma praegu ei ajaks. Ma tõstsin oma postitused blogger.ee'st kolides siia üle ning enamus neist on kõigile nähtavad ja loetavad. Paljugi on sellist juttu, mida ma ise praegusel ajal enam suust välja ei ajaks. Ka sõnakasutus oleks hoopis teine. Ma ei teagi, miks ma neid avalikult alles hoian. Võibolla seepärast, et meenutada, milline ma kunagi olin. Jah, see ei meeldi mulle enam, kuid samas näitab see, mulle vähemalt, et ma olen aja jooksul muutunud. Mis öeldud, see öeldud. Seda ei saa tagasi võtta. Jah, ma saaksin seda lihtsalt maailmale keelata, kuid ma ei leia, et see nii vajalik oleks.

Ma ei postita blogisse peaaegu enam üldse. Põhjus peitub selles, et mul pole enam erilist vajadust millestki kirjutada. Samas pean tunnistama, et minu lugemus on viimase aastaga katastroofiliselt vähenenud ning enseväljendusoskus seetõttu kannatanud. Olen sessi lõpu puhuks endale valinud välja mitu head raamatut, millega viga parandama hakata. Aga miks ma seda blogi siis veel hoian? No vahel tuleb tahtmine midagi kirjutada. Midagi pikemat, kui Twitteri 140 tähemärgiga öeldud saab. Nagu näiteks praegu, ajendatuna sellest kommentaarist. Ma muidugi ei tea, kui mitu postitust see Anonymous minu blogist luges, kuid lähtudes kommentaarist ja sissekandest endast, võis ta vabalt piirduda ainult selle ühega. Olgu öeldud, et tema kommentaar sisaldas kaht lühikest lauset.

Miks on nii, et siis kui sa pead midagi kooli jaoks tegema, leiad alati 100 muud asja teha? See nädal saan ennast igastahes surnuks kirjutada ja õppida (3 eksamit (üks oli täna), 2 referaati, 1 essee ning järgmiseks nädalaks veel 3 esseed). Tervelt kolm ööd plaanin vahele jätta. Tahaks näha, milline ma neljapäeval välja näen. Peaks seda kulgu pildistama. Before and after!

Poke the penguin

I luv it! :3