Siit ja sealt

Why I Hate Religion, But Love Jesus

2012-01-18T22:53:00.002+02:00

Olles mittekristlane, siis ma ei oska väga samastuda tema sõnadega, millega ta oma uskumust edasi annab. But for some reason, I like it.

"Last Message"

2011-12-09T14:02:00.001+02:00

Mõned asjad panevad mõtlema.

Last Message Trailer from Zak Baney on Vimeo.

"The Backwater Gospel"

2011-08-23T17:32:00.000+03:00

Ghost in the Shell Hong Kong

2011-08-09T14:21:00.000+03:00

Ghost in Hong Kong from David Gilbert on Vimeo.

Korea kooliõpilased

2011-08-08T01:48:00.001+03:00

Korean High School (Documentary Preview) from Kelley Katzenmeyer on Vimeo.

Bad Apple

2011-08-04T14:14:00.001+03:00

Maailm

2011-07-22T23:18:00.003+03:00

Kogu selle Oslo jama juures on see, et inimesed aetakse üksteise vastu üles. Kogu seda jama on lihtsalt kurb vaadata. Mitte ainult seepärast, et inimesed surevad ja saavad viga. Terroristid võivad olla moslemid, kuid moslemid pole terroristid.

Are you stupid? Noooooo

2011-07-21T21:12:00.000+03:00

Välgutab

2011-07-12T01:28:00.002+03:00

Lõpuks on Tallinnas ka üks korralik välgutamine ja müristamine, mida näha saan. Sellistel hetkedel mõtlen tihti, et oleks ikka pidanud meteoroloogia peale minema. Suhteliselt kaua on mulle taevas igatepidi huvi pakkunud. Geenides ehk?

Kuna mul on üle tee puud ja kõrgem koolihoone ning aknast paistab täpselt keskelt sisse tänavalatern, siis otsustasin istuda mugavama koha peale ja olen aknalaual. Kasutan ära neid mõnusaid suuri aknalaudu, mis iin korteris on. Ja muidugi on ilm mõnusalt kiuslik. Vaatan pikka aega taevast ja suurt midagi ei juhtu ning heidan pilgu korraks süles olevae läpakale. Ja SIIS lööb välku, mida näen kergelt silmanurgast. Vähemalt ühe suure korraliku üle taeva mineva välgu nägin ära. Võib õnnestunuks lugeda.

Aga see esimese lõigu mõte kõigub jätkuvalt peakohal...

Part of the World... with a twist

2011-07-11T15:20:00.001+03:00

Where the hell is Matt?

2011-07-11T12:19:00.005+03:00

Kui sul on huvitav idee, võib sellest saada midagi piisavalt suurt. Mulle meeldib see tüüp :)

matt cm 2011 by peakfloods

Kes ei tea, mida kujutab endast "Where the hell is Matt?", siis siin mõned videod:

Algas see sedasi:

Ja siis muutus selleks:

Tema lugu vol 1:

Kordaläinud päev

2011-07-04T13:14:00.002+03:00

Minu tänane päev on kordaläinud juba ennegi, kui see on poole peale jõudnud :)

Üldse on huvitavad poolteist päeva on olnud. Eile saabus Soomest üks couchsurfer, kellele pakkusin öömaja. Tegu laheda tüdrukuga, kes kunagi on suurelt ka animet fännanud. Ilmselgelt põhjus, miks mina sain valitud :P Hängisime ringi, ajasime juttu ja õhtul käis meiega piknikul. Õhtul sai pikalt juttu aetud ja erinevaid mõtteid ja lemmikuid vahetatud. Täna siis pakendasin ta kenasti bussile Vilniusesse.

Teel koju peatus minu kõrval aga üks auto ja naine palus inglise keeles abi. Oli tahtnud Vabaduse väljaku parklasse sõita, aga oli liiga kaugele mööda Pärnu maanteed läinud. Lõppes asi sellega, et istusime tunni Musta Puudli kohvikus, sõime kooki ja jõime teed/kohvi. Tegu Californiast pärit naisega, kes elab ja töötab muusiku/õppejõuna Šveitsis. Tallinna sattus laulupeople tänu ühele eesti päritolu sõbrannale, kes ka Šveitsis elab. Peaks mainima, et pole üle pika aja nii meeldivat ja samade huvidega inimest kohanud. Palju reisinud, palju näinud, samade huvidega ja äärmiselt jutukas. Sai inglise ja saksa segakeeles räägitud.

Ja Iiris kõlab unise häälega telefonis eriti armsalt! Õhtul siis taas välja Tallinna vanalinna kohvikuid avastama. Must Puudel on viimane tõsine hea avastus, mille Mardiga tegin. Soovitan soojalt, Müürivahe 20. Mõnusalt nostalgiline sisustus :)

vs

2011-06-28T20:00:00.000+03:00

Üks kommentaar Youtubest: "Okay Guys, I know you've been fighting about Lord of the Rings vs Harry Potter, but we have to agree they are both better than Twilight."

And she is only 16

2011-06-24T03:00:00.000+03:00

Mõned listid jälle

2011-06-22T23:05:00.001+03:00

* 7 Famous Movie Flaws That Were Explained in Deleted Scenes Read more: 7 Famous Movie Flaws That Were Explained in Deleted Scenes

* The 7 Types of Friend Everyone Needs

* 5 Ways Hollywood Tricks You Into Seeing Bad Movies

* 5 Shockingly Powerful Kids Who Make You Look Like a Coward

Foamy the Squirrel

2011-06-22T19:22:00.001+03:00

Oeh

2011-06-22T19:10:00.002+03:00

Sellest sõrmusejamast välja kasvanud teema on ikka täiega jabur. Täiskasvanud inimesed võiks natukenegi mõistust omada -__-

watch and weep

2011-06-21T17:34:00.001+03:00

Oikumeenilised vanad sõbrad

2011-06-21T03:23:00.003+03:00

"Diegos taste in old friends is so ecumenical it's even a wonder any of them speak the same language."

Kahjuks ei mäleta, kust selle leidsin :(

Jaapani õudukas Artise kinos

2011-06-20T20:23:00.002+03:00

Lähen kohe-kohe seda vaatama:

"Noriko lõunalaud"

Lisa: Pärast vaatamist võiks küsida, et miks selline asi on õudukaks märgitud? Nagu filmi tutvustanud tegelane ütles, on tegu draamaga, kui välja jätta mõned verised stseenid. Õudukaga polnud asjal aga mingit pistmist. Suht tavaline jaapanlaslik psüühikaväänamine. Täitsa positiivne arvamus jäi. Pani mõtlema nii mitmegi asja üle. Inimestes tekitas aga erinevaid emotsioone: mõtlemisainet, ükskõiksust ning ligi seitse inimest lahkus poole filmi pealt. Ei tea, mida need viimased ootasid? Filmielamus oleks isiklikul olnud toredam, kui pilt poleks pidevalt kõikunud ja mul sellest süda pahaks läinud. Õnneks päästsid pildi all jooksnud eesti subtiitrid hullemast. Peaks mainima, et erinevalt JAFFist, sai Rummo seekord tõlkega paremini hakkama kui filmi küljes olnud inglise subtiitrid. Ja süda ei läinud ainult minul pahaks.

Gravitatsioon on nõrkadele!

2011-06-20T20:20:00.002+03:00

http://yowayowacamera.com/

0,80

2011-06-08T00:24:00.002+03:00

Mu Share Ration Demonoidis kukkus alla 1!

Dämn you Kauri and your HoN >:E

Actually... kõik ok, lihtsalt pole ammu nii kehva olnud.

What would Simon say?

2011-06-07T23:26:00.001+03:00

Seda mõtlen ma iga kord, kui vaatan mõnda nendest "... got Talent" showdest.

A prodigy?

2011-06-07T22:50:00.000+03:00

Anne ja kõva pühendumus :)

2€ sümpaatse hambutu naeratuse eest

2011-06-07T19:09:00.005+03:00

Linna suundudes möödusin ühest väsinud olemusega, sasitud hallide juustega vanahärrast, kes põlvitas maja varjus kastil, käes plastkarp. Mõtlesin, et sellise palavusega võib ikka päris kehva seal tänaval olla ja otsustasin teda natukene toetada. Kuna olin ilmselt ainuke, kes suvatses talle anda 2€, siis naeratas ta sümpaatselt oma tänulikku hambutut naeratust ja tegi mulle kalli. That was a first one... :)

Olgu see raha toidu või joogi jaoks, eks täiskasvanud inimene ise otsustab, mis teeb.

Valusad lihased

2011-06-06T16:33:00.001+03:00

Õnneks mitte valusalt põletavad käed. Tegelikult oli aga see nädalavahetus äärmiselt tore. Kaks päeva täis kanuutamist. Okei... esimene päev täis kanuutamist, teine päev täis nautimist.

Toimus taaskord bakalastega ühine kanuutamine Soomaal. Koht, nagu ikka, super. Algne planeeritud alguspunkt sai natike kaugemale lükatud. See osutus huvitavaks otsuseks, sest esimesed 1,5h me pmst sõitsime puudest läbi :D Puud iga ligi 100m tagant. Küll tuli puude alt läbi limbotada, nagu Tiit kommenteeris, siis tuli nende vahelt läbi saada, kuhu suutsime kinni jääda ning palju ka üle ronimisi. Ja need oksad... oh need oksad. Kriime igalpool ning ämblikud kanuus :P

Kusjuures pärast seda ning poolele teele jõudmist olid suht kõik: AITAB! Väsiti täiesti ära. Inimesed juba ootasid pikkisilmi lõppu. Venis ikka mõnuga. Samas peaks ütlema, et väga hea treening oli. Sai liigutada. Vesi oli ka täitsa okei ja soe. Saime Tiiduga kenasti üle puude/puude alt, kuid ühel hetkel suutsime täiesti kinni jääda. Kaks puud olid üksteise kohale langenud. Mõlemast üle saada oleks olnud suhtkoht võimatu ning ainus viis oli nende vahelt läbi. Hannes ja Margus meie ees paistsid kuidagi jube hästi läbi saavat, meil läks aga vaja nati jõudu Väljas sikutades oleksin äärepealt teise puu pealt sügavasse vette sulpsatanud, kuid õnneks sain okstest kinni ja aind tagumik oli vees. Tänud Matile ja Pihelile abi eest :) Kui enamasti sõitsime Tiiduga rahulikult omas tempos ja olime üksinda oma kanuuga, siis mingi osa sõitsime koos Mati ja Piheliga. It was fun :D

Kella kaheksa ajal jõudsime lõpuks kohale. Suutsin meie kanuurentijale veel täpselt sobival hetkel enne helistada, et ta jõudis siis kokkulepitud sihtpunkti kui viimased paadid. Kõik olid suht rampväsinud. Kohapeal sai grillitud ja saunatatud ning vahemikus 00-01 vajusid kõik ära magama. Edukas päev.

Hommik algas meeldivalt kella kuue ajal, sest telk oli paras saun valmis. Päike paistis peale ja viis inimest olid telgis. Suutsin kuni kella kümneni iga natukese aja tagant üles ärgata. Minu katsed tegeleda põhikirjamuudatuste kirjutamisega läksid parmude tõttu aiataha, sest ma ei saanud nende eest ärajookmise tõttu keskenduda. Sõime hommikust, pakkisime asjad ja läks sõit lahti järgmisele teekonnale.

Seekord valisime lühema, 14km teekonna suuremal jõel. Raudna lõpp, Halliste lõpp ning Navesti keskpaik. Mõnus rahulik ja suur jõgi. Ilm oli, nagu eelnevgi päev, vapustavalt ilus. Oleks saanud rahus chillida, kui poleks olnud neid parme ja herilasi, kes mind ja Tiitu jälitasid :( Hiljem, kui kohale jõudsime, selgus, et me olime ainukesed, keda jälitati. Vedas teistel! Sõit läks meil nii 3h, mis oli täpselt paras. Pärast kohalejõudmist sai natukene jões sulistatud ja puhatud. Kõik said ka võrrelda enda kenasid põletusi, mis olid saadud eelneval päeval, sest ei pandud päiksekreemi. Seejärel hakkasid kõik vaikselt lahkuma.

Meie autotäis oli viimane. lisakstuli idee minna läbi Pärnu ja käia ära Steffani pizzas, kus on ülimalt hea pitsad. Mõeldud tehtud ^_^ Söömise järel liikusime apteegi otsinguile, sest poistel käed tulitasid. Üks tore hetk oli, kui Kauri otsustas midagi veel poest osta ning mina Marguse ja Taneliga jäime ootama. Istusin siis akna alla päikse kätte pingile, mõlemad jäid varju lõppemise piiril seisma ja vahtisid otsa. Hihihi :D

Tagasitee oli rahulik. Ajasime Taneliga aegajalt juttu ning teised põhiliselt magasid. Koju jõudes viskasin kõik asjad põrandale maha ja olin surmväsinud.

Ülimalt mõnus nädalavahetus ^__^

Now those are some moves!

2011-06-03T00:12:00.000+03:00

Now thats some epic meal time

2011-06-02T14:52:00.000+03:00

Uus ja vana

2011-06-02T05:57:00.004+03:00

Nagu näha, tekkis siia juurde järsku hunnik uusi postitusi. Algne plaan oli alustada täitsa uue blogiga, kuhu topin üles igasuguseid leide ning posituste vorm pole oluline. Sellel vanal blogil siin hoopis teine hõngus ja tähtsus minu jaoks. Siis aga tabasin end mõttelt, et milleks seda vaja. Mul juba midagi olemas.

Importisin seejärel kõik posititused, mis uude koha teha jõudsin, muutsin kujundust ja korrastasin sissekandeid. And here it is. Loodame, et nüüd saab see blogi jälle jalad alla :)

Smartphones

2011-06-02T04:41:00.000+03:00

Minu töö meeldib mulle. Inimeste probleemidele lahenduse leidmine annab teatava rahulduse, et said hakkama. Oli keeruline olukord ning lahendasid selle. Olgu siis olukorra keerulisekstegijaks klient või kaastöötaja, ebakõlad või reeglid. Tulemus, mis rahuldab nii klienti, mind kui ka firmat, on super. Sõltumata sellest, kas pean tegelema arvete, lepingute, tarkvara, riistvara või jumal teab millega. Lisaks ei sõltu ka sellest, kas klient on tore ja sõbralik või tulivihane kaabakas. Mind on suhteliselt raske rööbastest välja lüüa.

Küll aga on üks grupp inimesi, keda ma kohe üldse ei salli. Inimesed, kes ostavad endale nutifonid ning siis kasutavad paketiga, mis pole mõeldud selle jaoks. Ehk siis nad saavad kuu möödudes endale 290€ arve (see on muideks ELi kehtestatud maksimumpiir antud olukordadeks) ja imestavad, kust see tuli. Kui sul pole paketis arvestatud internetikulusid, siis pole seal midagi imestada. Aga need inimesed ei taipa seda. Kui sa saad endale lepingupikenduse või uue lepinguga uue laheda nutifoni, siis see on mõeldud ka selle paketiga kasutamiseks. Kui sa kasutad seda mingi muu paketiga või annad kellelegi, kellel pole paketis arvestatud Internetiga, ongi häda käes. Teenindaja, kes selle sulle müüs arvestad, et kasutad selle paketiga, millega telefon osteti.

Telefon on tehnoloogia. Kui sa läheda autot/külmkappi/arvutit ostma, siis sa ju tuvtvud selle võimalustega enne. Või vähemalt peaksid. See, et telefon on odavam, kui ülalnimetatud, ei ole vabandus. Tehnoloogia on tehnoloogia.

Siit mõned elulised soovitused inimeselt, kes on töötanud ja töötab klienditeenindajana (leti taga ja telefoni otsas):

- Tutvu tootega enne, kui selle ostad. Mine näpi seda poes, kui vaja. Internet on ka suur ja lai.

- Tutvu oma lepinguga enne, kui alla kirjutad. Loe 2x, vajadusel 3x läbi!

- Kõik pole kuld, mis sulle räägitakse. Kontrolli!

- Lähtu oma rahalistest võimalustest.

- Klienditeenindaja ei tea, mida sa kõike teha kavatsed, kui sa seda ei ütle ega küsi. Ta pole selgeltnägija.

- Kontrolli oma arveid, meie ei pea seda sinu eest tegema.

- Sa kasutad teenust, järelikult pead ka maksma. Hind on juba teine teema.

- Kui midagi on viltu, anna kohe teada. Firmadel on tohutult kliente, kõikidel ei jõuta üksipulki silma peal hoida.

- Klienditeenindaja peale auru väljalaskmine on mõistetav, kuid lõppkokkuvõttes pole 90% juhtudest see teenindaja süüdi, niiet vabanda. Seepärast mulle sakslased meeldivad: nad elavad end su peal välja ja siis vabandavad.

- Klient on kuningas, kui ta vastavalt käitub.

Ja et asi oleks tasakaalustatud, siis midagi ka klienditeenindajatele:

- Ära tööta klienditeenindajana, kui sa ei oska erinevat tüüpi inimestega läbi käia või neid kannatada.

- Naerata, see on üldjuhul üks parimaid ravimeid. Aga naerata siis juba südamest, sest muidu on arusaadav, et võlts. Ole üldse sõbralik ja rahulik, siis on ka klient seda.

- Kliente on IGASUGUSEID. See, et sinu seltskond on normaalne, ei tähenda, et teised normaalsed on.

- Klientideta poleks firmat.

- Sul pole mõtet ärrituda klientide peale. Süüdi pole 90% juhtudest sina, vaid keegi teine või firma. Kliendi pilgu läbi siis. Küll aga arvesta, et sa esindad seda firmat ja ära hakka süüd ära veeretama. Neela alla and deal with it.

- Kui üks klient läinud, tuleb teine. Unusta eelmine!

- Kui sa ei tea või ei oska, siis küsi. Pole olemas rumalat küsimust, on vaid rumalad vastused.

- Klient ei tea enamus juhtudel, mida ta tahab. Seega korda oma sõnadega üle, et te ikka samal lainel oleks. Säilitab aega, närve ja kulusid.

- Ära valeta, päriselt ka. Isegi, kui saad iga uue lepingu pealt raha juurde. Kliendile teeb see ainult probleeme ja ei mõju sinu ning firma mainele ka hästi.

Ja midagi humoorikat kõigile: Not Always Right

Aitan astronoome

2011-06-02T01:41:00.002+03:00

Aga mina tegelen aegajalt sellise asjaga -> http://www.galaxyzoo.org/, klassifitseerin galaktikaid :)

Seal saab veel palju muudki teha: aidata tuvastada eksoplaneete, kaardistada kuud, avastada asju Linnutee galaktikas ja palju palju muud. It's interesting. ^^

---

Seoses astronoomiaga tuli meelde, kuidas sai käidud Ahhaa keskuse avamisel. Istusime siis planetaariumis ja kuulasime juttu, mis räägiti. Teema läks tähtkujudele ning meile näidati joonistega, kuidas vanasti taevatähti kujutati (need inimeste ja loomade kujutised onju). Seepeale küsis üks naine, et kuidas nende põhjal siis see ennustuste ja erinevate asjade väljalugemine käib. Oeh...

Wait what??

2011-05-31T23:24:00.000+03:00

Trololololo...

2011-05-31T13:04:00.000+03:00

"Pale Blue Dot"

2011-05-30T23:38:00.000+03:00

Mõni aeg tagasi tellisin endale Carl Sagani raamatu "Pale Blue Dot".

"If you look at it, you see a dot.

That's here. That's home That's us. On it, everyone you ever heard of, every human being who ever lived, lived out their lives. The aggregate of all our joys and sufferings, thousands of confident religions, ideologies and economic doctrines, every hunter and forager, every hero and coward, every creator and destroyer of civilizations, every king and peasant, every young couple in love, every hopeful child, every mother and father, every inventor and explorer, every teacher of morals, every corrupt politician, every superstar, every supreme leader, every saint and sinner in the history of our species - lived there on a mote of dust, suspended in a sunbeam.

The earth is a very small stage in a vast cosmic arena. Think of the rivers of blood spilled by all those generals and emperors so that in glory and in triumph they could become the momentary masters of a fraction of a dot. Think of the endless cruelties visited by the inhabitants of one corner of the dot on scarcely distinguishable inhabitants of some other corner of the dot. How frequent their misunderstandings, how eager they are to kill one another, how fervent their hatreds.

Our posturings, our imagined self-importance, the delusion that we have some privileged position in the universe, are challenged by this point of pale light. Our planet is a lonely speck in the great enveloping cosmic dark. In our obscurity - in all this vastness - there is no hint that help will come from elsewhere to save us from ourselves.

The Earth is the only world known so far to harbor life. There is nowhere else, at least in the near future, to which our species could migrate. Visit, yes. Settle, not yet. Like it or not, for ge moment the Earth is where we make our stand.

It's been said that astronomy is a humbling, and I might add, a character-building experience. To my mind, there is perhaps no better demonstration of the folly of human conceits than this distant image of our tiny world. To me, it underscores our responsibility to deal more kindly and compassionately with one another and to preserve and cherish that pale blue dot, the only home we've ever known."

Ajendi raamatu tellimiseks sain sellest dokumentaalist:

Crotchwalk World Record?

2011-05-30T12:34:00.001+03:00

Keres vs Alehhin

2011-05-28T00:43:00.000+03:00

Sattusin sellist asja vaatama.

Küll eestlasel on ikka pidevalt viriseda vaja

2011-05-27T23:45:00.001+03:00

Kui keegi midagi kehvasti teeb, siis virisetakse. Kui keegi midagi hästi teeb, virisetakse ikka. Kogu aeg on vaja ainult kritiseerida ja viriseda. Närvidele käib juba.

Hetkel sellised emotsioonid siis antud artikli kommentaariumi lugemisest. Miks kommentaarium närvi ajab? Sest et inimesed, kes sinna postitavad üldjuhul mõtlevad ka seda, mida nad kirjutavad. Naljatajatest on aru saada, kuid neid ma ei arvestanudki.

Tuli meelde üks kunagine intervjuu Kerli Kõivuga, kus ta ütles, et põhjus, miks tal USAs nii hästi läheb ja tal on seal hea meel olla on see, et seal teda julgustatakse tagant. Eestis kõik ainult kritiseerisid (ma ei räägi konstruktiivsest kriitikast), soovitasid püüdlustest loobuda ja olid niisama õelad. Ja vaadake, kus see piiga nüüd on.

Kui sa ei püüdle ja kui ei saa julgustust, siis on raske.

See on ka üks põhjuseid, miks ma proovin igal võimalusel inimestele aitäh öelda ja tagant julgustada. Tean, kui kurb on asjaolu, et keegi su pingutusi tähele ei pane.

Unistusteta pole ju soovi edasi püüelda.

Nya

2011-05-27T23:22:00.000+03:00

Where it began...

Kakao + hapukoor + suhkur =

2011-05-27T23:09:00.000+03:00

PURE WIN! omnom...

Machinarium

2011-05-27T22:51:00.000+03:00

Oh wow.. looks awsome!

Link link link

Harry Potter

2011-05-27T22:40:00.000+03:00

Väike ülevaade kõikidest senimaani ilmunud filmidest. Viimast lähen kindlasti kinno vaatama ja siis loen ka raamatud läbi :) Põhjus, miks film enne kui raamatud, on see, et ma nägin filmi enne. Kuna tean, et teistpidi rikub alati filmi öra, otsustasin sedasi teha.

"They call me redhead"

2011-05-27T00:54:00.001+03:00

Ma jumaldan seda tüdrukut. Peaaegu ainuke blogi, mida ma kogu aeg jälgin. Luve the photos, and the style, and the hair and and...

"They call me the redhead"

Tokyo tänavad

2011-05-27T00:52:00.000+03:00

Milline on Tokyo enne ja pärast katastroofi. Kaunis :) Soovitan fullHD versiooni.

Lemmik Mean Kitty video

2011-05-20T04:36:00.000+03:00

Boxxy meme

2011-05-20T03:47:00.000+03:00

Kusjuures... see tüdruk meenutab mulle jubedalt Iirist. Selline energiline, positiivne ja lõbus :) Armas kah

Gay for Johnny Depp

2011-05-20T03:28:00.000+03:00

Mõned huvitavad nimekirjad

2011-05-20T03:05:00.001+03:00

Teen siis blogis alguse millegagi, mida mulle aegajalt meeldib väga lugeda: erinevad järjestused ja nimekirjad. Siin mõned filmimaailmaga seotud listid:

10 Actors Who Passed on Movie Roles
Top 10 Most Successful Actors at the Box Office
Top 10 Child Stars Whose Lives Were Not Ruined By Fame
Top 10 Actors Who Haven’t Won An Oscar
Top 10 Movies Ruined By Their Franchise
10 Unconventional Christmas Movies
Top 10 Best Picture Oscar Winners That Could’ve Been

Kas nähtud või mitte?

2011-05-03T02:38:00.004+03:00

Vaatasin Facebookis neid küsitlusi, mis viimasel ajal tekkinud on. Mis filme näinud, mis raamatuid tuleb lugeda, mis online kommuunides oled jne. Ma täitsin mõned päevad tagasi ühte nähtud filmide küsitlust ja praegu seda uuesti vaadates tekkis mul kahtlus, et kas ma ikka peaks märkima mõnda filmi nähtuks.

Probleem seisneb selles, et ma nägin filmi väga pikka aega tagasi ja ei mäleta sellest suurt midagi. Ma küll märkisin nähtuks, aga kas see sealjuures loeb? Reaalselt olen jah näinud, aga ma ei tunne, et ma oleks. Just seetõttu, et ei mäleta suurt midagi. Tekib vajadus, et peaks selle uuesti üle vaatama ja alles siis võin öelda, et see on vaadatud.

Vot selline dilemma tuli keset ööd...

NB! Mõni päev tagasi jõudsin selgusele, et mul on pmst terve pere Facebookis. Ainult vanaema on puudu.

Naiselik või mitte?

2011-04-21T12:29:00.006+03:00

Täna Postimeest lugedes silmasin artiklit noorest 14-aastasest tõstespordiga tegelevast Avest. Lugesin täitsa huviga, sest tõstespordist räägitakse meil meedias vähe ning eriti veel noortest, kes sellega tegelevad. Ave teeb tõstmises pähe oma trennikaaslastele, kellest enamus on poisid. Ta on kolm korda uuendanud Eesti täiskasvanud naiste tõsterekordit ning omab suuri plaane tulevikuks. Lisaks tegeleb ta veel mitme muu aktiivse alaga nagu kergejõustik, rahvatants ning käib kodutütardes. Kui paljudel meist on näidata sellise kaaluga saavutusi 14-aastaselt? Lugesin artiklik suure vaimustuse ja huviga ning mõtlesin, kui uhked võivad lapse vanemad olla. See tirt jõuab veel kaugele!

Harjumuspäraselt avasin pärast artikli lugemist kommentaariumi, et näha, kuidas teised inimesed kaasa elavad. Üle pika aja tundsin kommentaariumisse minnes mingit emotsiooni - pettumust. Inimesed aina tänitavad, kuidas tüdruk tegeleb vale alaga. Ta on valinud meeste ala ning peaks tegelema millegi naiselikuga, et musklis naised pole üldse ilusad. Enamus ilmselt kujutavad endale ette mingit suurt, ülekaalulist musklis naist, kes nende arvates ei vasta ühiskonna naiselikkuse normidele. Seda kõike seetõttu, et see tirts tõstab raskuseid. Okei, see pole just ühiskonna mõistes ''naiselik'' ala, kuid sellest järeldada, milliseks tüdruk kasvab, on nüüd küll õel. Seetõttu meeldis mulle tohutult ühe kommentaatori visatud link Prantsusmaa naistõstjast. Meeste mõistes ju täiesti pandav naine. Rohkem jõudu, kui keskmisel mehel ja ilmselt ka muskleid, kuid vapustavat heas vormis ning kena kehaga :) Sellel alal on ju erinevad kaalukategooriad. Seega ma ei mõistaks koheselt kõiki neid hukka. Muidugi kui sa guuglisse paned "female weighlifters", saad sa igasuguseid ekstreemsusi. Ja mõelge positiivselt... sel naisel on jõudu, et ennast kaitsta!

Mis puutub aga üleüldiselt antud olukorda, siis inimesed ilmselt ei anna aru, et tüdruk tegeleb millegagi, mis ilmselgelt talle tohutult meeldib. Nüüd, kus seda hakatakse avalikult maha materdama, siis mis arvavad kommeneeriad tüdruku tunnetest? Ilmselt on tal kasvatatud juba päris korralik nahk selles osas, aga ikkagi. Ta naudib millegi tegemist ja ta on selles HEA. Tal on näidata saavutused ja tahe. Kui kõik sedasi edasi läheb, on meil ehk ka Olümpialt medalilootust! Sinna on küll pikk tee, aga pühendunud inimene jõuab sobivate võimaluste korral kaugele.

Kui rääkida aga 'mehelike' ja 'naiselike' asjade erinevusest, siis see on minu silmis liiga subjektiivne teema. Olgu ühiskond milline tahes. Selliseid tõelisi mehi on alles ikka suhteliselt vähe. Oma kogemuste ja nähtu põhjal ütleks, et nii mõnigi gei mees on tunduvalt mehelikum kui mitmed hetero mehed. Seda eelkõige selles osas, kui osavad, suutlikud ning ettevõtlikud ollakse elus ning oma tegemistes. On mehi, kes vedelevad päevadläbi kodus ja parema meelega kiruvad kõik enda ümber selle asemel, et selle parandamiseks midagi ette võtta. Või lihtsalt ei tee mitte midagi. Seevastu on mehi, kes ainult teevadki midagi - nad ei virise ega kurda, vaid lihtsalt teevad ja tunnevad sellest rõõmu. On jälle naissoost isikuid, kes kasutavad julmalt ära oma 'naiselikku' staatust ning teised 'naised' peavad seetõttu tohutult vaeva nägema, et midagi ära saavutada. Kui inimesel on soov midagi teha, siis ta ei hooli sellest, kas see on mehelik või naiselik. Ta teeb seda seepärast, et talle meeldib ning ta on milleski osav.

Häälega Amsterdami: päev 4

2011-02-27T23:44:00.019+02:00

Tean, et viimasest sissekandest ja ka reisist endast on juba tohutult aega möödas, kuid täna korterikaaslasele sellest rääkides tekkis tahtmine see väike reisikirjeldus siiski lõpuni teha. Kõik ikka ei meenunud peast rääkides ning abi saamiseks pidi pilte ja kaarti vaatama. Ilmselt ei tule need kirjeldused nii täpsed kui esimesed kolm, aga annan endast siiski parima.

Neljapäev 15.07.2009

Kehvad üllatused armastavad hommikuti tulla. Nimelt selgus, et meie telk on konkreetselt päikese käes. Arvasime küll, et puud varjavad, aga päike tõusis hoopis teisest suunast. Siit soovitus: enne telgi panekut kontrolli, kus on ilmakaared. Hommikul ärkasime, nagu oleksime saunas :P Telgi ust lahti tehes oli kohe nii palju mõnusam olla. Värske jahe tuuleiil puhus sisse, kui telgiuks avanes. Välja vedada end eriti ei viitsinud, aga saunas olla ka enam ei kannatanud. Keegi härra oli meie telgi lähedal puu alle ennast aga murule magama seadnud.

Kui olime end telgist välja vedanud, siis käisime kähku seal samas toidukohas ning muretsesime midagi hamba alla. Seejärel asusime hääletama. Kui ma õigesti mäletan, oli meie sildiks Amsterdam. Mõnga aega pidime ootama, kuid hommik oli mõnus ja soe. Mingi hetk jalutas meie juurde üks vanemapoolsem kleenuke härra oma koeraga ja teatas, et võtab meid hea meelega peale, kuid ei sõida Amsterdami. Paneks meid Mindeni juures maha. Vaatasime kaardilt järgi, kus see asub ning olime nõus. Mehel oli väike kaubikubuss. Kuna Tanel istus eelmisel korral ees, oli minu kord. Ja tore oli, sest tagumised istmed olid suht kaugel taga ja ees oli koer. Ilus kõrbekarva kutsu. Hästi sõbralik ka.

Sõit kulges huvitavate teemade üle vestelda. Mees oli töötanud Aafrikas koolimajade ehitajana ning ka koer ise on Aafrikast pärit. Rääkisime kõigest: elust Aafrikas, Eestist, Saksamaa ja Eesti võrdlusest, poliitikast, majandusest ja tuumajaamadest. Ma vestluste sisu ei mäleta, aga mäletan, et oli täitsa mõnus ning asjalik. Jõudes Mindenisse, pani ta meid ühe teeäärse Hesburgeri juures maha ning soovis head reisi. Mulle eriti need burgerikohad ei meeldi, kuid kõht oli tühi ja süüa oli vaja. Pärast kehakinnitust suundusime parklasse sildiga "Amsterdam". Suhteliselt kaua võttis aega, et keegi meid peale võtaks. Enamus autod sõitsid mööda. Mõned andsid märku, et kahjuks siis kas ei mahu või ei sõida sinnasuuna. Mingi aeg võttis meid peale üks Tšehhi abielupaar, kes sõitsid Amsterdami puhkama. Meie võit. Naine, kusjuures, meenutas mlle väga ühte peretuttavat. Nad valdasid inglise keelt päris hästi, kuid polnud eriti jutukad. Autos sai rahus Amsterdami kaarti uuritud. Neil endil oli ka üks üldisem Amsterdami kaart kaasas, niiet pildistasime seda ja plaanisime oma teed. Tanelil oli mõte proovida voodikohta hääletada. Et lähme istume ülikoolilinnakusse, silt üleval ja otsime magamiskohta. Polnud just teab mis vaimustuses, kuid Piiu, kes ise Amsterdamis, andis teada, et sealsed odavad ööbimiskohad on suht overbooked. Seega suurt muud ideed polnud.

Amsterdami jõudsime me keskpäeva paiku. Ülikooli linnak asus koha lähedal, kus meid maha pandi. "Lähedal" siis Amsterdami mõistes. Kõndides kohtasime mõningaid huvitavaid nähtusi, nagu see pildil olev auto. Pean tunnistama, et selle linnas kõndimise ajal tundsin esimest korda tüdimust. Olime sihtpunkti jõudnud ja mulle oleks parema meel olnud põõsa all magamisest, kui veel kõndimisest. Teel linnakusse kõndisime mööda üht 'uuslinna' tänavat, mis oli täis graffitit. Parajasti pandi kokku ilmselt mingit turu-sarnast asja. Pärast natukest maad kõndimist kuulsime aga järsku üle tee üht "Hello Estonia't". Üle tee lehvitas meile üks blond noormees. Viskasin koti seljast maha ja ootasime tema teeületust. Noormees tutvustas end Michlina ning uuris, mis me teeme. Kui sai teada, et oleme hääletajad Eestist ja otsime öömaja, siis kutsus enda juurde üheks ööks. Õigemini enda tüdruksõbra juurde, kelle korter lähedal oli. See oli väga meeldiv üllatus. Saime lõpuks üle mitme päeva pesta. Michl lubas meile ka natuke süüa teha ning pärast jalgrattaga sõites linna tutvustada. Vedas väga. Selgus ka, et Michl on ise kõva hääletaja. 2009ks aastaks oli tal seljataga 60 000km hääletamist Euroopas ning keset talve käis ka Eestis. Kõige eredamad mälestused olid tal aga Kosovos, kus oli just sõda üle käinud.

Õhtune jalgrattasõit oli mõnus. Ilm oli soe ning linn vapustavalt ilus. Michil näitas ja selgitas mitmeid asju Amsterdami kohta. Ka kohalik Pirogovi park sai üle vaadatud. Siinkohal peaks mainima, et Amsterdamis, just vanalinnas, on peamiseks liiklusvahendiks jalgratas. Need on igalpool. Eraldi parklastes kui ka igal pool torude ja postide küljes kinni. Jalutasime keskplatsil ning suundusime siis raudteejaama, kus kohtusime Piiuga. Sealt suundusime edasi punaste laternate linnaossa, kus istusime ühes baaris ja ajasime juttu. Hiljem jalutasime natuke mööda linna ning suundusime siis ära ööbismiskohtadesse.

Uni tuli seekord väga kähku, sest magada sai mõnusas korteris, mis siis, et magamismatil. Äärmiselt mõnus.

Reisi kulg: Hamburg - Minden - Amsterdam

Millisesse põrgusse ma lähen?

2010-11-14T14:52:00.003+02:00

The Dante's Inferno Test has sent you to the First Level of Hell - Limbo!
Here is how you matched up against all the levels:

Level	Score
Purgatory (Repenting Believers)	Very Low
Level 1 - Limbo (Virtuous Non-Believers)	Very High
Level 2 (Lustful)	Moderate
Level 3 (Gluttonous)	Very Low
Level 4 (Prodigal and Avaricious)	Very Low
Level 5 (Wrathful and Gloomy)	Low
Level 6 - The City of Dis (Heretics)	High
Level 7 (Violent)	Low
Level 8- the Malebolge (Fraudulent, Malicious, Panderers)	High
Level 9 - Cocytus (Treacherous)	Very Low

Take the Dante's Inferno Hell Test

Autod ja operatsioonisüsteemid

2010-09-06T02:58:00.000+03:00

At a recent COMDEX, Bill Gates reportedly compared the computer industry with the auto industry and stated that:

"If GM had kept up with technology like the computer industry has, we would all be driving $25 cars that got1,000 miles to the gallon."

General Motors has issued a press release stating:

1. For no reason whatsoever your car would crash twice a day.

2. Every time they repainted the lines on the road, you would have to buy a new car.

3. Occasionally your car would die on the freeway for no reason, and you
would just accept this, restart and drive on.

4. Occasionally, executing a manoeuvre such as a left turn, would cause your car to shut down and refuse to restart, in which case you would have to reinstall the engine.

5. Only one person at a time could use the car, unless you bought "Car XP" or "Car 2000". But then you would have to buy more seats.

6. Macintosh would make a car that was powered by the sun, reliable, five times as fast and twice as easy to drive, but would only work on 5% of the roads.

7. The oil, water temperature, and alternator warning light would be replaced by a single "general car default" warning light.

8. New seats would force everyone to have the same size butt.

9. The airbag system would say "Are you sure?" before going off.

10. Occasionally, for no reason whatsoever, your car would lock you out and refuse to let you in until you simultaneously lifted the door handle, turned the key, and grab hold of the radio antenna.

11. GM would require all car buyers to also purchase a deluxe set of Rand McNally road maps (now a GM subsidiary), even though they neither need them nor want them. Attempting to delete this option would immediately cause the car's performance to diminish by 50% or more. Moreover, GM would become a target for investigation by the justice dept.

12. Every time GM introduced a new model, car buyers would have to learn to
drive all over again because none of the controls would operate in the same manner as the old car.

13. You would press the "start " button to shut off the engine.

Allikat kahjuks ei tea.

Need reedesed õhtud

2010-08-29T11:49:00.008+03:00

Terve suve olen pidevalt jooksus olnud. Aprillis tekkinud sotsiaalelu on täiel rinna minu aega igati sisustanud. Kui ma nüüd kõik need aastad tagasi mõtlen, siis nii aktiivne sotsiaalelu oli mul vist algkooli aegu, kui sai naabrilastega ringi möllatud. Tegime teatrit, terroriseerisime Koopa baari kellahelinatega, pidasime tammetõrusõda, draamatsesime, sidusime niite puude vahele jne... Kõike mis ühed algkooliealised tüdrukud ikka teevad :) Nüüd on see asendunud Megazone'i, strateegiliste lauamängude, ühiste üritustekülastamiste, saunatamise (see suvi õpetati mind sauna nautima!), Eesti ringreiside ja niisama hängimistega. Mulle on lisaks saunale ka selgeks tehtud, et mulle meeldib rumm koolaga. Muidugi on suurt tähelepanu nõudnud AniMatsuri ning üks Jaapani bänd, mis Eestit väisab.

Seda enam tundus mulle, et on vaja kasvõi üheks päevaks enne pöörast septembrit (kool+töö+festivalid) aeg maha võtta. Selleks valisin ma kenasti reedese päeva, kui kõik kusagil väljas on. Tulin kella 21 ajal töölt ning paar päeva tagasi anti mulle idee, et miks ma oma korteris olevat vanni ära ei kasuta. Üks väike vein + hea raamat juurde. Kõlas kui plaan. Ainult et nii kui tööl uksest välja astusin, tuli kõne, mis kutsus sauna. Lubati ka autoga järgi tulla. Seisin raske valiku ees: kas seltskonnaga sauna või koju vanni. I needed a break, but... Ja et mul muidugi veel lihtsam otsustada oleks, mida oma reede õhtuga peale hakata, helistas mulle üks teine sõber, keda ma polnud 6 aastat näinud ja kutsus Hella Hunti. Ma kõndisin mööda korterit edasi ja tagasi ning ragistasin ajunatukest. Lõpuks langes otsus selle kasuks, et käin saunas, pärast lähen Hella Hunti ja vanni jaoks broneerin laupäevase õhtu. Mõeldud tehtud. Saun oli tore, Hella Hundi asemel olime hoopis Tallinna kohalikus Zavoodis Lnimega evikas ning magama sai alles poole kuue ajal hommikul. Olin otsustanud selle sõbra koos ühe meie ühise sõbraga külla kutsuda, et neile hommikul omletti teha. Mulle meeldib hommikusööki teha, what can I say ^^

Laupäevane päev siis oli mõeldud koristamiseks. Korter vajab hädasti üldkoristust põrandate ja akende näol. Üks korterikaaslane otsustas aga Tartusse põgeneda ning teine korterikaaslane tuli oma tuba sisse seadma ning pidi pärast seda lahkuma. Egas siis midagi. Päeva veetsin korraldamise märgi all ning ajasin inimestega tähtsat juttu ning õhtul ronisin siis lõpuks kauaoodatud vanni. Kuigi ega see ka eriti kergelt ei tulnud, sest mind kutsuti järjepidavalt Iirise kontserdile, kuhu tundsin kohustust minna, sest olin Iirisele juba 2x varem ära öelnud. Aga ma olin otsustanud, et mul oli päeva enda jaoks vaja, kus mitte suurt midagi ringi ei rabelenud. Mõeldud tehtud. Ütlesin raske südamega ära ning keerasin vee lahti. Panin küünlad põlema, viiruki tossutama ning heaks kaaslaseks valisin "Asum ja Impeerium". Seisab teine mul poolikuna juba tükemat aega riiulil. Aeh.... lõõgastus missugune. Aegajalt kostus tuba ülesseadnud korterikaaslase naeruturtsatusi, kui ta "Genshikeni" luges, aga muidu oli vaikne ja mõnus olemine. I need to do that again!

Õhtu lõppes sellega, et lahendasime korterikaaslasega selle veini ära ning peale rüüpasime mingit tema toodud magusat veini. Mõnus rahulik õhtu täis lõõgastumist vannis, veinikatsetusi ning head juttu. Just what the dotor orderd. Sellise chilli olemise peale jäin lihtsalt tema voodile magama ning hommikul ärgates märkasin, et mulle olid toodud minu tekk ja padi. Aws ^^

Hommikupudru sisse ning let the crazy times begin!

Elu hamstrina rattas

2010-07-21T01:00:00.004+03:00

Teate.. ma olen seda sissekande algust juba oma viis koda ümber kirjutanud ja ikka ei suuda midagi normaalset välja mõelda. Ilge tahtmine on öelda midagi jube originaalset, kuid täna pole selleks vist sobiv päev... seega alustan äärmiselt tavaliselt:

Olen nüüd Tallinnas oma kuus kuud elanud. Mitte piisavalt, et hakata sügavapõhjalist võrdlust tegema minu eluaegse asukoha Tartuga, kuid küllalt, et julgeks oma suud lahti teha. Tallinna elu on ikka koledalt kiire. Kõik peab olema konkreetne, täpne ja kiire. Eksimusteks on vähe ruumi ning aega peab kuluma minimaalselt ning seda minimaalsust tuleb kasutada maksimaalselt. Minusuguse tudengihinge, kes on harjunud Emajõe Ateena rahuliku ja boheemlasliku elustiiliga, tõmbas see alguses suht pilbasteks ning jätkab minu lammutamist vägagi innukalt. Mul on tulnud ennast jagada osadeks, et kõigega hakkama saada. Kõigepealt kool, mille ma lõpuks üle lasin töö kasuks, siis JAFF, siis suht eikusagilt tekkinud äärmiselt aktiivne suhtlusringkond, siis mingid üritused, ettekanded ja ürituste korraldused. Ma jooksen tööle, pärast tegelen sõpradega, öösel kirjutan üritusteks vajaminevaid asju või loen, maga natuke ning siis jälle hommikul tööle (tihti ka lõuna ajal). Kui töölt hilja jõuan, siis ainuke asi, milleks aju võimeline on, on youtube videote vaatamised, sest pideva eemalviibimise tõttu on kuhjunud nende tuublaste videod, keda ma jälgin. Tagatipuks blokkis üks tuntuim neist mu ära, sest mulle ei meeldinud üks tema video (:'(). Kriitikakannatus missugune. Lisaks küpseb mul peas veel mitu muud ideed ning vaja on planeerida mitmeid asju: kool, töö, kaks festivali, kontsert, õppekavaabi, ettekanded, sünnipäevad, kokkutulekud, väljasõidud... Pilpaid on juba õige mitu!

Aga teate mis on kõige naljakam kogu selle asja juures? Ma naudin seda. Tunnen ennast nagu kala vees, mis siis, et und jääb väheks. Juba JAFFi ajal võis märgata minus teatavaid orav-rattas-sündroomi märke. Jooksin, mässasin, tantsisin, asjatasin. Siis tuli esinemine, siis koolitus, siis Riiga sõit ning peaaegu iganädalased lauamänguõhtud (mõnikord ka 2x nädalas). Nüüd suvega on viimased asendunud väljasõitude, rannaskäimiste ning üritustega. Kogu aeg on midagi teha, kuhugi minna või kellegagi kokku saada. Tartu vaikne ja rahulik elu on asendunud mingi pöörase ringituuseldamisega. Oleks ma vaid veebruaris, kui Tallinna tulin, seda aimanud... oleks mõned asjad kohe ära teinud, mis tegemata jäid ning mis mul siia maani hinge närivad...

Tartu on aga jätkuvalt see koht, kus saab käia rahu, vaikust ning head/raulikku õhkkonda nautimas. Tallinn on selle kõige jaoks natuke liiga närviline. Kuigi väga hästi korvab selle puudujäägi üks meeletult lahe inimeste seltskond! :)

Jään ikka higelt tartlaseks. Olgu see Tallinn nii atraktiivne oma aktiivse eluga kui tahab.

Head ööd!

Kadunud tudengihing

2010-05-24T03:42:00.009+03:00

Sa arvad, et sul on kõik asjad kontrolli all, kuid tegelikult on see aind halb ettekujutus.

Otsustasin, et lõpetan oma pooliku referaadi, et saaks südamerahus ära esitada. Olin juba algse tähtpäeva maha maganud, kuid sain pikendust. Varustasin end aegsasti natukese Coca Colaga, et see paar tundi ärkvel püsiks ja lugesin kõik kenasti lõpuni, kui avastasin, et referaadi esimest poolt pole. Keerasin terve läpaka sisu pahupidi, kuid mida pole, seda pole. Lõpuks lõi lambipirn peakohal põlema... olin ju oma referaati mõni kuu tagasi alustanud teises läpakas! Teine masendav uudis paari tunni jooksul. Olles tõeline tudeng, kes armastab kõik asjad viimase-minuti-motivatsiooniga teha, hakkasin siis otsast peale. Küll aga olen ma kaotanud igasuguse tudengipäraste olemuse istuda hommikuni üleval (tänud töökohale!), et kõik kähku ära lõpetada, sest pool tundi pärast ekraanivahtimist istusin youtubes ja vaatasin videod, mis peaks mind motiveerima. Nt Tony Robbins, Steve Jobs ja Jill Bolte Taylor.

Maa-aluse eluka päralt, miks ma läpakad sassi ajasin ~_~

Tüüp, kellest referaati kirjutan, on küll enamvähem tuntud selle temaatika ringkondades, kuid materjali temast on jubedalt vähe. Ja kõik minu lingid ja viited peesitavad kenasti vormistamata kujul referaadi viidetelehel, mis omakorda on vastava läpakaga Tallinnas voodi peal. Ainuke materjal, mis mul kohe käepärast on, on tema raamat, mille hetk tagasi lõpetasin.

Lihvime siis ennast hommikul kenasti üles (või peaks hoopis ööotsa masendavaid tekste lugema ning ilmuma nagu elav surnud õppejõu ette?) ning vabandama. Esitan talle siis õhtuks või järgmiseks päevaks...

Masendav, ma ütlen!

*Peksab ennast jalaga ning läheb magama*

Eurovisioon 2010

2010-03-22T22:15:00.023+02:00

Mais Oslos Eurovisioonil osalevate riikide lood on nüüd kõik avalikustatud. Kokku on neid 39. Kiirkokkuvõtet saab näha siit. Küll aga pole seal märgitud, mis riikidega tegu. See aasta mul võõreldes eelmise aastaga mingeid suuri lemmikuid pole ja seega pole ka palju kommenteerida. Võibolla elasin siis rohkem kaasa. Igastahes... alustame siis algusest, lisan oma esimesed mõtted, kui kuulsin lugu.

Esimene poolfinaal (meie grupp)

+Albaania. Juliana Pasha - Nuk Mundem Pa Ty: Lugu on catchy, laulja hääl on mõnus, aga ei paista väga võimas olevat. Võibolla lugu seab piirangud? Video

+Belgia. Tom Dice - Me and My Guitar: Esimene mõte oli Peter Doherty. Mitte nii narkonäoga siiski. Video

+Bosnia & Hertsogoviina. Vukašin Brajić - Munja i Grom: Tore, et laulavad omas keeles, aga mõttetu rocklugu. See hääl ei sobi. Peaks olema midagi võimsamat. Video

+Eesti. Malcom Lincoln - Siren: Kuigi hääletasin algselt Rapuntseli poolt, siis kahetsen. Kuigi hääldus on nagu enamus eestlastel ikka inglise keele, siis on selles midagi teistmoodi, mis mulle väga meeldib. Loodan neile parimat! :) Video

+Island. Hera Björk - Je ne Sais Quo: Väga eurovisioonilik lugu. Hääle osas aga ütleks, et keskmine. Video

+Kreeka. Giorgos Alkaios and Friends - OPA. Väga... mehelik lugu. Kreekalikku olemust, nahkriietes mehed... :3 Lugu ka täitsa mõnus, aga midagi siiski nagu puudu. Video

+Läti. Aisha - What for?: Ouch... kui väga ma ka ei tahaks, et meie naabritel hästi läheks, siis see lugu on jube. Esilaulja ei suuda noote tabada. And whats with the acordions this year? Video

+Makedoonia. Gjoko Taneski - Jas ja imam silata: Meh? Video

+Malta. Thea Garret - My Dream: Väga maltalik lugu. Senistest naislauljatest kõige ilusama häälega. Mõnes kohas läks siiski nati pange, ehk närvid? Oma vanuse kohta näeb aga palju vanem välja. Video

+Moldova. Sun Stroke Project & Olia Tira - Run Away: Mida kostüüme? Kõige mõnusam asi selle loo ja video juures oli saksofon. Vaieldamatult. Muu võiks olemata olla. Video

+Poola. Marcin Mrozinski - Legenda: Simmsalabimm... tuli selline võlusõna vms meelde. Seks hääl sellele lauljal :3 Video

+Portugal. Filipa Azevedo - Há Dias Assim: Omapärane hääl ja armas tüdruk. Lugu on ka väga kena. Video

+Serbia. Milan Stankovic - Ovo je Balkan: Mida seongut O_o See näeb väga... gei välja. Mul pole midagi geide vastu, aga see lihtsalt liiga haige soeng. Oleks tal mustad juuksed, meenutaks ta alguses natukene selle riietusega Jaapanit Hetaliast. Refrään on catchy, aga muu mitte. Video

+Slovakkia. Kristina - Horehronie: Rahumeelne Ruslana? Ja need nahkmantlid... want. Lugu rahulikult kõrvaklappidest kuulates on kindlasti väga hea, Eurovisioonil läbilöömiseks kardan et mitte. Tibi võiks end natuke rohkem liigutada. Video

+Soome: Kuunkuiskaajat - Työlki ellää: Oeh... Omapärane kindlasti, aga kas Eurovisioonil läbilööv? Ma ise kuulen seda juba umbes neljandat korda selle nädalala jooksul. Vaikselt juba hakkab harjuma, aga esmamulje pole parim. Video

+Valgevene. 3+2 - Butterflies: Laulu refrääni algus on nii kole tuttav. Tahaks nagu hoopis teiste sõnadega edasi laulda. Video on ilus ja kena ning kindlasti natuke teistmoodi kui enamus Eurovisiooni lugusid. Iseasi kuidas kuulajatele meeldib Video Edit: pärast sobramist leidsin põhjuse, miks refrään tuttav oli.

+Venemaa. Peter Nalitch & Band - Lost and Forgotten: Hea lugu... aga no üldse ei saa kohati aru, mida ta inglise keeles ütleb. Peaks oma diktsiooni kallal kõvasti vaeva nägema. Küll aga mulle meeldib muidu. Video

Teine poolfinaal

+Armeenia. Eva Rivas - Apricot Stone: Kuni laulja tulekuni, oli paljulubav -_- Refrään on aga hea. Laulaks ta omas keeles või korralikumas inglise keeles, oleks asi tunduvalt parem. Video

+Aserbaidžaan. Safura - Drip Drop: Kriipis kohe kõrvu. Kindlasti tugeva häälega... AGA... no ei oska laulda. Valus kuulata. Huvitav lugu, aga ei midagi enamat. Ja mida need tibid seal. Ja mida riiet? Video Seda lugu ma lõpuni ei kuulanud

+Bulgaaria. Miro - Angel SI Ti: Mida akrobaati klaveri otsas? Liiga tümpsune. Taustatantsijad meeldivad thou. Video

+Gruusia. Sopho Nizharadze - Shine: Eelmine aasta ei lastud neid lavalegi, see aasta on nad kokku võtnud ja midagi normaalset saatnud. Küll aga suurt mitte midagi erilist. Selliseid on veel.Video

+Holland. Sieneke - Ik Ben Verliefd(Sha-la-lie): Midagi rõõmsameelsemat. Video

+Horvaatia. Feminnem - Lako Je Sve: Kui teha aeglast laulu, siis peab olema vokaal väga hea või esitajad väga kaasahaaravad. Ja mida need rinnahoidjates naised seal teevad o_o Video

+Küpros. Jon Lilygreen & The Islanders - Life looks better in spring: Selliseid pehmehäälseid poisse juba piisavalt. Lugu on täitsa ok, kuigi tavaline. Video

+Iirimaa. Niamh Kavanagh - It's for You: Esimene mõte oli, et kindlasti on vaja teist kleiti. No ei meeldi selline musta-punase combo. See lugu on aga väga kena. Flööt annab ka palju juurde. Video

+Iisrael. Harel Skaat - Milim: Ilus laul. Ma küll ei mõista, mida öelda tahab, kuid poisi esitus annab selle kenasti edasi. Lisaks mäletan ka sõna "elohim". Noormeestest üks parimaid esitusi. Video

+Leedu. Inculto - Eastern European Funk: Refrääni põhjal, mida näitas selles kõikide kombovideos, mulle lugu väga meeldis. Muidu on suht lääge :/ Lootsin paremat. Ja mida riietevahetust loo lõpupoole O_O shiny... Video

+Rootsi. Anna Bergendahl - This is my Life: Mitte-ABBA. Tore. Samas ei ütle see lugu jälle suurt mitte midagi. Hääl on huvitav värisev, aga muud midagi. Video

+Rumeenia. Paula Seling & Ovi - Playing with Fire: Teate ma ei oska selle loo kohta mitte midagi öelda. Kui siis ehk seda, et väga tuttav meloodia. Video

+Sloveenia. Ansambel, Roka Žlindre & Kalamari - Narodnozabavni Rock: Meenutab sellist vanakooli rocki. Kui jätta välja, et vahepeal rahvuslikud viisid vahepeale tulevad :D Täitsa tore esitus minu arvates, iseasi kuidas sel Eurovisioonil läheb. Video

+Šveits. Michael von der Heide - Il Pleut de l'or: Videot vaadates tekkis kuidagi eurovisiooni algusaastate hõng. Asi vist lava kujunduses, kus ei valitse ekraanid. Ma ei oska öelda, aga miski mulle selle loo juures väga meeldib. Video

+Taani. Chanée & N'evergreen - In a Moment Like this: See on mingi kompott tuntud lugudest, mis kokku pandud, nt see. Juurde miksitud ka natuke Shania Twain, ABBA... Lugu tundus lühikese lõiguna kuuldes hea, aga kui algust kuulsin, tuli kohe hoopis teiste looming pähe. Halb maik on küljes. Lauljad muidu on head. Video

+Türgi. Manga - Run Away: Midagi teistmoodi see aasta. Lisaks ka selline popilikum kui enamus lugusid. Me like. Mitte aind seepärast, et bändi nimi Manga :D Video

+Ukrainal on esitaja vahetunud. Seega arvustan nii algset kui ka uut.

- Vasy Lazarovych - I Love you: Lugu pole midagi erilist, kuid see madal hääl on väga mõjuv. Olnud armastuslugudest üks parimaid, minu arvates. Hea võimalus oleks sellel laulul olnud.

- Alyosha - To be Free: Hääl on tal küll hea. Aga eks ootab, milline laval olema saab. Video

Otse finaalis:

+Hispaania. Daniel Diges - Algo Pequeñito: Lugu on ilmselgelt kusagilt muinasjutust välja karanud. Video

+Prantsusmaa. Jessy Matador - Allez! Ola! Olé!: Jätab suvise mulje. Üks lõbusama sisuga lugusid sel aastal. Video

+Norra. Didrik Solli-Tangen - My Heart is Yours: Midagi on jälle tuttavat. Iisraeli ja Poola poistega ilmselt üks tugevaimad meesvokaale. Aga 'p' tähtede hääldamisega peaks vähem puhhitama :P Kostub väga mikrisse :P Video

+Saksamaa. Lena Meyer-Landrut - Satellite: See lugu on kusjuures vist mu lemmik. Midagi täiesti teistmoodi. Video

+Suurbritannia. Josh - That Sounds Good to me: Nagu kirjutati... see lugu vajab kindlasti ümbertegemist. Ei sobi absoluutselt selle tüübi häälega. Ja jubedas riietuses tagatantsijad. Video

Sel aastal torkab silma, et lood on üldmuljelt suhteliselt rahulikud. Möllu ja naeru eriti ei paista olevat. Masu masendab?

Igastahes... minu TOP5

1. Saksamaa

2. Slovakkia

3. Venemaa / Israel

4. Türgi

5. Šveits

Ja teie lemmikud? :)

Teel Tallinna

2010-01-26T23:28:00.002+02:00

Nonii... sess läbi ning jaapani keele eksam ka tehtud. Vaatamata sellele, et läks nati kehvasti, otsustati, et ma suudaks küll koos kevadistega jätkata. Niiet... 1. veebruarist vähemalt kevade lõpuni päälinlane. Eks näis, mis saab. Tänane päev möödus koristamise ja pakkimise tähe all.

Vaja on veel rääkida kolme õppejõuga siin Tartus, kirjutada üks eksam ning 3 esseed. Muidugi jaapani keelt jälle söögi alla ja peale korrata. Mul selle õppimine väga lünklik olnud, niiet ei ole kõige paremas vormis.

Kardan minekut... kardan, et ei saa jaapani keelega hakkama :/

Kliendil ei ole alati õigus

2009-12-29T11:56:00.011+02:00

Minu üks lemmiklehekülgi! Mõned stiilinäited:

Out Of State, Out Of Mind

GROCERY STORE | BERLIN, GERMANY

Me: “That’ll be €32,78 please.”

(The customer hands me American dollars.)

Me: “Sir, this is Germany. You can’t pay with US currency.”

Customer: “But this is the US.”

Me: “No sir, this is Germany, in Europe.”

Customer: “But…isn’t Europe part of the US?”

------

Random Acts Of Wetness

CONVENIENCE STORE | EAU CLAIRE, WI, USA

(I work at a convenience store with an automatic car wash that’s located in a seedy part of town. One day, a man walks in wearing a pure white t-shirt and jeans, both liberally smeared with his own feces.)

Man: “Help! Help! Man, you gotta come help!”

Me: “Are you okay? Do you need me to call an ambulance for you or something?”

Man: “No! You gotta get out here?”

Me: “What’s wrong? Do I need to call the cops?”

Man: “No! In the car wash! You gotta help!”

(I go outside to the car wash when a little old lady–completely soaking wet–bumps into me and shoves her car keys in my hand.)

Little old lady: “You go! You wash car!”

(As I walk into the car wash, I see that she missed the wheel guides when she drove in.)

Me: “What–”

Little old lady: “You wash d*** car now, please!”

(I take her keys and get her car in the wash correctly. About halfway through the five-minute cycle, I realize that I just left the store unattended and begin thinking the worst. Finally, the wash is done and I drive around to the front of the store. I’m surprised to see the soaking wet lady standing in front of the entrance with her arms spread wide, blocking anyone from entering. There’s a line of about a dozen customers in front of her that stretches down the sidewalk. I get out and give her back her keys.)

Little old lady: “Thank you! You nice young man!”

First customer in line after the lady: “What the h*** just happened?!”

(As for the man covered in feces, I later found out that there was nothing wrong with him besides the fact that he routinely gets so drunk that he craps himself.)

------

Driving Miss Crazy

BUS | WINNIPEG, MANITOBA, CANADA

(I was coming home on the bus and overheard a conversation between an elderly lady and the bus driver.)

Lady: “Oof! Do you mind?! You’re so awful!”

Bus Driver: “I’m sorry, ma’am? What’s the problem?”

Lady: “You keep starting and stopping the bus! I keep falling forward and backward, and it’s taking so long for me to get home. It’s getting dark!”

Bus Driver: “Well, I’m sorry ma’am – I have to stop at the designated stops.”

Lady: “Stop making excuses! There’s no reason to be doing this. Just ignore the stops!”

Bus Driver: “So you want me to ignore all the other people wanting to get on the bus?”

Lady: “Well, yes! Finally you understand! You can go back afterwards and get them! Is it so much to ask for good help anymore?!”

------

Trial By Telephone Wire

CALL CENTER | NEW BRUNSWICK, CANADA

Caller: “I keep getting calls from you people and I want them to stop!”

Me: “Ma’am, what are the calls regarding?”

Caller: “I don’t know! They say they want to verify who they’re calling?”

Me: “Is it as though the caller doesn’t know who they’re calling?”

Caller: “Yes, and I want them to stop”

Me: “Well, ma’am, I can certainly connect you to our do-not-call line. All you have to do is listen to the prompt and hit the appropriate key.”

(The caller continues to goes on tirade, which turns out to be a different company than the one I work for. Literally every second word is a curse. I finally decide to cut in and stop her.)

Me: *very politely* “Ma’am, you’re calling [my company]. We have nothing to do with [other company] and any calls they might be giving you. However, I would be happy to get you the phone number for [other company] if you would wait a moment.”

Caller: *pauses a moment* “Oh…oh my gosh. I am so sorry! You…were so nice! Why were you so nice to me? I was swearing at you!”

Me: “Ma’am, I’ve worked at three different call centers, and nothing will ever compare to what people called me in tech support.”

Caller: “Oh, okay. That makes sense!”

A cappella metal

2009-12-15T14:25:00.002+02:00

Tegin huvitava avastuse. van Canto

Omad lood:

The Mission

Ja mõned coverid:

Jälle see pedofiilia

2009-12-04T13:33:00.007+02:00

Lugesin Postimeest nagu iga hommik. Seekord oli natukene teistsugune siiski. Seda lingitud uudist nähes tuli mul meelde öine vestlus pedofiilia teemal. Ja peab tunnistama, et inimesed on ikka päris jaburusteni läinud nende pedofiilide kartusega. Jah, neid peab kinni püüdma ning vajadusel ühiskonnast eraldama, kuid sellistel alustel nüüd küll mitte.

Olen enamuse oma elust viibinud arvuti taga. Sellest viimased 10 aastat Internetiga. Olen olnud igasugustes jutukates, rääkinud igasuguste inimestega, aga vot mida pole olnud, on seksiteemalised jutud. Jah, on olnud neid, kes on kunagi välja kutsunud ilmselgelt tutvuse eesmärgil. Ehk ka mõnel sügavamal eesmärgil, kuid reaalselt seksist pole räägitud. On proovitud, aga kuna ma ise selles osas, vähemalt siis, mitte midagi ei teadnud, ei pakkunud see mulle ka huvi. Ja muidugi ei lähe ma kohtama mingite suvakatega. Olen kahel korral seda teinud, kuid siis inimestega, kellega oli omavaheline suhtlus juba pikemalt kestnud. Ja reaalselt, kui laps ei näita huvi üles ning keeldub, siis pedofiil võib küll proovida, kuid mingi aeg jätab rahule. Seks on muidugi teema, mis erinevalt minu teismeeast, on praegu vägagi aktiivne järjest noorematele. Tahad ju olla see kõige parem voodis, nagu meedia kogu aeg pasundab. Aga see selleks...

Need, kes võtavad seaduseid vastu, on .... kuidas öelda... ajast maas. Nad võivad küll mõelda, et sedasi kaitseme me lapsi, kuid reaalselt sellest kasu pole, kui, siis pigem kahju. Nagu mainitud, olen Internetis elutsenud juba päris pikka aega, erinevalt nendest otsustajaonudest. See, et keegi sulle Internetis teeb kutse kohtuda, on nii õhkõrnal alusel üles ehitatud, et seda EI SAA lugeda süüdistuse aluseks (jättes kõrvale seksijutud). Miks? 1. noored varjavad tihti oma tegelikku vanust; 2. noored on tihti ise huvitatud. Ehk siis võib keegi inimene arvata, et räägib tunduvalt vanema inimesega ja talle külge lüüa. Kui lapsuke siis räägib oma vanematele, on kellelgi pedofiili tempel eluks ajaks küljes, kuigi reaalselt teda lapsed ei huvitagi. Siinkohal tasuks öelda, et mõnikord võtavad lapsed asju ka naljana, niiet valetavad nii, mis suu suitseb. Seetõttu ei saa logisid alati aluseks võtta, kuigi see on hea allikas.

Seaduse vastuvõtjad pole oma teismeiga veetnud jutukas/suhtlusportaalis olles. Praegune teismeliste põlvkond ja juba ~10 aastat vanemad teevad seda/on teinud. Vanemad inimesed ei oska ennast samastada praeguste oludega ning võtta kaine peaga olukorda. Jah, neil võivad olla igasugused toredad nõustajad, kuid kas kellelgi neil on reaalseid kogemusi noorukina Internetis olemisest? Võime ju kõike huvitavat kokku teoretiseerida, kuid see on teooria. Praktika on tihti teine. Selles viimasel ajal meedias läbi käinud foorumi 4chan kasutajad tegid kunagi huvitava katse pedofiilide püüdmiseks: hakkasin erinevates jutukates ennast alaealiste lastena esitlema. Said logid ja postitasid need 4chani üles kõigle lugeda. Kas mingid andmed kuhugi ka edastati, ei tea, aga leian, et selline asi on väga hea viis pedofiilide püüdmiseks. Selline asi vist ametnikel keelatud tegelt.

Logid, arvuti sisu jne on väga lihtne kellelgi teisel sinna sokutada. Tean inimesi, kes huvi pärast on proovinud ise mingit infot oma arvutitesse sokutada, kuid jätsid mingi hetk pooleli, sest kartsid, et neid võidakse muidu süüdistuse pedofiilias saada. Järeldus nende katsest: kedagi sellistel alustel pedofiilias süüdi mõista on väga halb alus. Kunagi pandi vangi teo eest, praegu igasuguste teooriate eest. Jah, selliste materjalide leidmine on väga hea alus uurimise alustamiseks ning väljla selgitamaks, kas inimene reaalselt on ka pedofiil, kuid vanglakaristus? Kui sind mõistetakse hukka maksupettuses, siis tekib kaks leeri: poolt ja vastu. Kui sind süüdistatakse pedofiilias, tekib suht kindlalt ainult üks pool: poolt. Ehk siis kui keegi avalikult pedofiiliks tembeldatakse, jääb see märk talle külge ka siis, kui ta peaks süütuks osutuma. Soovitaks seetõttu olla ametnikel ettevaatlikum nimede avaldamises.

Tänapäeval kisatakse 'pedofiil' juba mehele, kellele niisama lapsed meeldivad ning ta nendega sõbralik olla üritab. Näiteks mõne võõra lapsega juttu ajab või nii. Maailma diskrimineeritum inimene on keskealine valge hetero mees.

Mainiks ka, et Internetis on väga keeruline aru saada, mida inimene mõtleb kirjutades. Kas ta teeb seda naljaga või tõsiselt. Kui oled arvutiinimeste suhtes võõrsa, siis võib suure tõenäosusega öelda ,et sa ei saa aru, kas ta teeb nalja või mõtleb tõsiselt. Enamus inimesi nägid selles 4chani üles pandud koolipommi ähvarduses tõsiseid plaane, kuid ütlen ausalt, olles näinud selle positutuse screenshoti: klassikaline trollimine, ei midagi muud. Võime langeda tekstianalüüsi tasemele, kuid ilmselge näide, et asi polnud tõsine on see, et teema kadus poole tunniga. Kui inimene reaalselt püha viha peab, siis arvan, et ta hoiab seda teemat üleval ja tahab, et teised tema kavatsustest osa saaks. Nii palju kui me ka ei tahaks samastada reaalelu ja Interneti, pole need siiski samad.

Aga võibolla olen ma lihtsalt mingisugune näide noorest, kes teab, et igasuguste lollustega pole mõtet kaasa minna. Ma lihtsalt lõpetan suhtlemise, kui seksiteema võiks üles tulla.

Kõige selle juures tuli mul aga idee, mida võiks teostada. Kraabiks mõned sõbrad arvutiinimesed kokku ja teeks politseiga koostööd selle nimel, et käia rääkima Internetist koolides. Reaalselt on noorte inimeste rääkimine suurema mõjuga kui täiskasvanute oma. Tean omast käest.

Tähelepanekuid ja mõtteid täis päev

2009-12-03T19:17:00.007+02:00

Tänane päev oli selline, kus täheldasin asju ja juhtumisi kuidagi teise tundega. Ei oska seletada, mis oli teistmoodi kui muidu, aga midagi oli.

Kõigepealt linna sõites. Üks vanatädike küsis minult bussile minnes, et kas see sõidab kesklinna. Minu 'jah' peale astus ta koos minuga bussi ning jäi ukse juurde seisma. Vanatädike nagu vanatädike ikka. Natuke küürus, hallis lollide juustega, pika kulunudroosa vana mantliga ning kergel segaduses ilmega. Käitumisest ja küsimusest oli aru saada, et pole kohalik. Ilmselt tulnud linna arsti juurde või mingil muul põhjusel polikliinikusse. Selgituseks olgu öeldud, et kodupeatus on mul kohe Maarjamõisa polikliiniku juures ja seal bussile minevate inimeste seas on tihti neid, kes harva või isegi esimest korda Tartus. Mis aga huvitav oli see, et järgmises peatuses läks tädike maha. Oli natuke üllatav. Küsijad tavaliselt sõidavad kesklinnani või kui buss teeb selle väikse põike Võru tänavale (näiteks 3 teeb seda), siis küsitakse üle. Seekord läks tädike maha aga kohe järgmises peatuses ja jäi segaduses pilguga ringi vaatama. Kas arvas, et juba kesklinnas? Igastahes läks ta maha enne, kui kõlaritest tuli teade "Pauluse. Järgmine peatus Kesklinn". Jäigi sinna nõutult seisma ja buss sõitis edasi.

Järgmine selline huvitav hetk oli, kui TÜ raamatukogust möödusin. Vihm sabistas vastu vihmavarju ning ringi vaadates oli kuidagi selline suur rahulolu tunne.

Kui ma siis koju jõudsin ning natuke ajalehte lugesin, pidin uuesti välja minema. Ühed spiraalid ära tooma. Uksest väljudes ning mööda tänavat staadioni poole kõndides märkasin, et kõik on kuidagi jube tugevates värvides. Kuidas aru saada, et tegu on arvutiinimesega? Esimene mõte nähes seda oli 'keegi on saturationit peale keeranud'. Igastahes staadioni muru tundus jube roheline ja need väravasambad olid hästi kollased. Kõik oli ergas. Mis siis, et taevas oli täiesti pilves ja natukene tibutas. Ilmselt pääses läbi pilvede just selline hulk päiksevalgust, et tekiks värvide eragstumine. Väga mõnus oli oli sedasi kergelt tibutava ilmjaga jalutada.

Lihtsalt sellised tänased tähelepanekud ja mõtted.

Mad World

2009-11-28T06:40:00.001+02:00

Tuli tahtmine jagada midagi head:

Tears for Fears "Mad World"

Ja Adam Lamberti versioon

Teemablogid

2009-11-16T23:38:00.003+02:00

Nonii... alustasin kahe teemablogiga:

1) Need dokumentaalid - kuna olen suur dokumentaalblogide huviline, siis tundus see kuidagi loogiline. Prooviks natukene ka siinmail neid levitada. Muidugi võib alati küsida, et mis mõte sel on, kui need nii või naa inglise keeles. Põhjus tegelt lihtne. Kuu tagasi pandi kinni üks minu lemmikuid selles vallas ning seetõttu kaotasin ligipääseu heale arhiivile. Eks muidugi annab kõiki neid uuesti üles otsida, aga seal oli võimalus hoiduda sellest. Lisaks saan ma kokku koondada just sellised dokumentaalid, mis mulle meeldivad ning mida võiks teistega jagada. Proovin hoida teemad võimalikult laiahaardelised, kuid ilmselt kipuvad esile ikka sellised, mis mulle rohkem meeldivad (astronoomia, ajalugu). Kellel on huvi, võib küsida mõnda kindlat dokumentaali. Võin proovida neid leida. Selleks piisab tolles blogis postitamisest!

2) Kaotaku - mina ja üks minu hea sõber Ott otsustasime hakata koos blogima. Kaotaku kui blogi on ise eksisteerinud juba kevadest ning algne idee oli ainult anime. Aja möödudes sai aga selgeks, et ma pole päris võimeline üksi sellist blogi pidama ning puhtalt anime ka enam ei sobi. Ei viita seda praegusel ajal enam eriti. Küll aga olen rohkem keskendunud sellele, mis toimub seal Jaapanis ning ka Koreas. Kui ma ükskord Otiga üle pika aja kokku sain ning me temaga eri teemadel Jaapanist rääkisime, tegin talle pakkumise ühineda. Ta võttis hea meelega vastu ning algus siis nüüd tehtud. Kuna meil mõlemal lähenemas eksamid, siis sai alustusaeg natuke kehva valitud, aga unarusse ei kavatse jätta!

Loodan, et leiate mõlemad või ehk ühe nendest blogidest olevat piisavalt huvitava, et jälgida :)

Mis siis sellest blogist siin saab? Eks mul ikka vaja ka muud juttu aegajalt südamelt ära saada + oleks vaja lõpetada see Amsterdami reisikirjeldus.

Häälega Amsterdami: päev 3

2009-10-24T03:41:00.002+03:00

Kolmapäev 14.07.2009

Ajasime ennast hommikul varakult üles. Poole kaheksa paiku telki kokku pakkides avastasime põhjuse, miks mul öösel oli jube ebamugav. Nimelt sai telk pimedas pandud kivide otsa. Minu koht oli mõnusalt kahe kõrgema kivihunniku vahel. Järgmine kord uurin enne telgi panekut korralikult maa pinda :P Mõtlesime, et ei hakka hommikust kohe sööma, vaid jookseme rekkade parklasse. Meie kurvastuseks polnud aga meie rekkat enam seal. Kõndisime parklas edasi ja tagasi - mida polnud, seda polnud. Pisukese mõtlemise järel jõudsime järeldusele, et ilmselt läks segamini '8 tundi und' ja 'kell 8 ärkamine'. Ohkasime ja asusime tankla kõrval olnud pinkidel hommikust sööma. Arutasime, et mis sildi võiks teha hääletamiseks. Meisterdasime suure sildi "Deutschland", kuid ilmselt oli see liiga ambitsioonikas. Keegi ei peatanud. Kuna me ei teadnud täpselt, kus asume, siis üritasime GPSi abil aimu saada. Me polnudki Varssavi lähistel, vaid Lowicz'is, mis on pealinnast üle 30km läänes. Otsustasime leida mõne parema koha hääletamiseks ning hakkasime sammuma. Suundusime mööda maanteed lääne poole. Kuna tegu paistis olevat äärelinnaga, oli õnneks olemas kõnnitee. Panime lipu kõrgele lehvima, et ehk keegi näeb meid ja tahab peale võtta. Üks hekt hõigati ühest autost 'do you need a lift?'. Tegu oli sakslastega. Oh oleks see olnud suur vedamine. Kahjuks aga ei kuulnud nad vist minu vastust 'yes' ning sõitsid edasi üle suure silla. Ohkasime ning kõmpisime vaikselt silla poole. Siis selgus aga, et sild on mõeldud ainult autodele ning me sealt kohe kuidagi poleks üle pääsenud. No ilmselt oleks, aga tervis tundus tähtsam. Meie õnneks ei läinud sild mitte üle jõe, raudteerööbaste. Seega sammusime lihtsalt neist üle. Meie õnnetuseks tegi sild aga suure pöörde mingi hetk ja suundus ühe kaugemale. Sedasi me mingi 6km kõndisime. Pole teab mis pikk maa, aga suurte kottidega ülipalaval päeval on see suht väsitav. Lõpuks avastasime ennast Lowiczi sildi juurest, ehk siis olime linna piiridesse jõudnud. Üks silt näitas Poznani poole ja teine Lodzi poole. Arvestades, et enne Lodzi algab Poola ainus kiirtee, otsustasime proovida pigem sinna poole, kuigi teine tee oleks olnud otsem viis Poznani. Seadsime ennast üles autodele peatumiseks sobivasse kohta ning viibutasime Strykówi sildiga. See koht asus just natuke enne kiirtee algust ning igati sobiv kiirteele suunduvate autode leidmiseks. Seisime mingi 10 minutit ja saime kenasti rekka peale. Juht sõitis ise Strykówisse, kuid otsis meile teise rekka, mis sõidaks edasi mööda kiirteepidi. Kui kiirteele jõudsime, tegime kiirvahetuse ühte uuemasse kollasesse rekkasse ning sõit võis alata. Tegu oli nooremapoolse juhiga ja seega mõistis ja rääkis inglise keelt päris kenasti. Kahjuks selgus aga, et ta natukese aja pärast magamispuhkusele. Enne kiirteepööret Kolosse pidasime ühes kiirteeäärses puhkekohas kinni. Meie õnnetuseks oli selles kohas ainut WCmajake ning praktiliselt tühi suur plats. Üks poiss müüs kirsse, kaks peredega autot, üks ekskavaatorit vedav auto ning 3 magavat rekkat. Esimene kord reisi jooksul tekkis mul lootusetu tunne. Kui miski selle koha juures positiivne oli, siis fakt, et WC oli suur, uhke ja puhas. Meeldiv üllatus. Ülejäänu osas oli aga kibe tunne.

Sel ajal, kui me seal istusime ja kõhtu täiendasime, peatus üks Lätist pärit auto meie ees. Suure lootusega piilusime sinnapoole, et ehk on neil kavatsus minna Saksamaa poole. Järgmine hetk ronis sellest välja vist terve suguvõsa. Üllatav, kui palju neid sinna sisse mahtus. Meie olemist see aga kahuks paremaks ei teinud. Kõigele lisaks lõin veel oma pea ära vastu varjualust. Kinnitasime natuke keha ja jälgisime möödasõitvaid autosid. Lõpus sai küllalt ning asusime agressiivsemale rünnakule ning läksime autojuhtide käest küsima. Ei keegi liikunud kaugemale kui Kolosse (paarkümend km läänes meie asukohast). Siis silmasin, et see tegelane, kes ekskavaatorit sõidutab, jälgib meid juba pikemat aega. Läksime tema jutule. Pisike peaaegu kiilakas tüüp. Kahjuks ei osanud ei inglise ega saksa keelt, kuid oli nõus meid viima Poznanin lähedale. Teepeal seadis Tanel ennast mugavalt voodisse pikali magama ja mina istusin ees. Keelebarjääri tõttu ei olnud eriti võimalust juttu ajada, kuid ta püüdis igatepidi, et mul oleks toredam. Andis enda firmat tutvustava brožüüri, proovis tibake juttu ajada ning kinkis firma võtmehoidja. Tegu oli Saksa firmaga, mis tegutses ka Poolas. Sõit möödus vaikselt mööda kiirteed sõites. Neil on seal ilus vikerkaarevärviline sild! Ta üritas meid teel maha müüa, aga selgus, et ei olnud kedagi, kes Saksamaa poole edasi sõidaks. Pani meid Poznani lähedal tanklapargis maha, näitas näpuga ka seisvate rekkade juurde ja lahkus lehvitades. Me mõtlesime, et kas minna rekkade juurde või pigem istuda väljasõidu juurde koos sildiga. Otsustasime viimase kasuks. Peaks mainima, et meie kepslemine sildiga seal (õigemini minue), tõi päris mitme auotjuhi näole naeratuse, kuid keegi meid kaasa ei võtnud. Ka siis, kui vihma õrnalt sadama hakkas. Seal platsil oli veel hääletajaid. Kaks poissi, kes käisid rekka juurest rekka juurde. Lehvitasid ka meile. Neil igastahes õnne polnud. Meil vedas aga selle võrra rohkem. Üks poiss tuli meie juurde ja andis teada, et sõidab Amsterdami ja kui tahame Saksamaale, siis saame nendega sinnani minna. Sel hetkel hakkasime mõtlema, et võiks ka siis juba Amsterdami mina. Piiu seal ja puha. Pakkisime enda asjad juba niigi täis autosse ja asusime teele. Toredad noored. Poolakad. Rääkisid inglise keelt enamvähem hästi. Küll aga polnud poisil aimugi suurest liiklusest. Andsime talle juhiseid, kuidas kiirteel õigesti sõita. Lisaks tegi auto imelikku häält ning peatades selgus, et taguots nii raske, et ratas koopas. Otsustasime siiski edasi sõita. Ja nüüd algab üks huvitavamate kogemuste osa meie reisist...

Poola kiirtee ei ole veel valmis. Seega jäime me kergemasse ummikusse kohas, kus teed ehitati. Lahti oli ühel suunal ainult üks rada. Mõlemal pool kiirteel. Sõitsime siis ühe suure veoki järel. Ees olevat teed polnud näha. Meie noor juht keeras veoki järel vasakule ning selgus, et sõitsime tööalale. Pöörasin kohe pea taha, et hakata jälgima väljakeeramisvõimalust kui kuulsin meie autojuhti tuudutamas. Eesolev veok oli hakanud tagurdama ning sõitis meil nina otsa lömmi. Oh the joy. Autojuht oli meil päris korralikult endast väljas. Midagi nad jagelesid poola keeles teetöölistega ning siis sai politseisse helistatud. Selgus, et politseil tulemas vahetus ning keegi tulla ei viitsi. Ilmselt pole elavad ja vigastamata inimesed piisavalt põnev. Ootasime kolm tundi politseid. Teetööd seisid samal ajal. Tanel mõtles, millist kahju teetööfirma sellest kannatas. See aeg veeres suhteliselt rahulikult niisama istudes. Autojuht vestles oma juristist isaga telefonitsi, töömehed nautisid pausi suitsu tehes ning ülejäänud autod lihtsalt vurasid mööda. Kui politsei lõpuks jõudis, siis läks veel mõnda aega. Veoautojuht läks esimesena tunnistust andma. Mingi hetk läks töödejuhataja ka auto juurde ja tekkis kahtlus, et ehk tahavad mingit kokkulepet saavutada. Sai Taneliga natuke CSId mängitud ning tegime märkuse, et tulede klaasid polnud laiali puruks lennanud. Ehk siis meie mitte ei sõitnud tagant järele sisse, vaid tema tagurdas vaikselt meile otsa. Tagurdati vaikselt otsa. Ei tea, kas see aitas või ei, igastahes poiss ei jäänud süüdi ning meie saime sõita Poola politsei autos. Poiss oli palunud, et nad meid lähima bensukani viiks, mis Saksamaa poolele läheb. Politsei aga üldse mingit võõrkeelt ei kõnelenud, niiet need 5km politseijaoskonnani sõitsime vaikselt. Seal panid nad meid tee äärde maha, näitasid näpuga ühe tee suunas ja sõitsid minema. Kõmpisime mööda tee äärt kuni jõudsime ristmikuni. Kui õigesti mäletan, oli sinna kirjutatud Frankfurt. Lõime sildi lahti ning väga kaua ei pidanud ootama, kuni üks sakslane meid peale võttis.

See sõit osutus kõige vestlusrohkemaks senise reisi jooksul. Kuna Taneli saksa keel pole kõige parem, sai põhiliselt vesteldud inglise keeles. Teemad varieerusid seinast seina: majandus, haridus, keeled, reisimine jne. Selgus, et mees ise on ka varem hääletanud. Ta oli meid nõus viima Berliini lähistele, kus me oleks saanud edasi hääletada, kuid otsustasime, et kuna juht juba sõidab Hamburgi, siis lähme hoopis Amsterdami poole. Peaks mainima, et see autosõit oli minu jaoks üks põnevamaid, sest sain esimest korda sõita Saksamaale. Alates sellest, kui hakkasin saksakeelseid kanaleid vaatama, olen tahtnud minna Saksamaale. Varem pole võimalust olnud, niiet selline väike ärevustunne oli sees. Kuna oli juba õhtune aeg, siis valgust väga paljuks ei jätkunud. Piiri ületasime ehavalguses. Vot nüüd tundsin ma, et olen kiirteel. Poola oma sellist tunnet ei tekitanud. Ja appi kui palju neid tuulegeneraatoreid (edaspidistides kirjeldustes kutsun neid tuulikuteks)! Punased tulukesed kogu aeg vilkusid. Põnev, põnev. Kui ma õigesti mäletan, jõudsime Hamburgi lähedale Raststättesse umbes kella ühe paiku öösel. Tänasime juhti ning suundusime kõhukinnitust leidma. Bensuka kõrval oli kohvikulaadne asutus, kust saime süüa osta ning WCs käia. Kuna oli äärmiselt mõnus soe öö, siis istusime väljas. Lahendasime ristsõna, sõime ning Tanel proovis Lomzast ostetud õlut. Ma ise seda maista ei soovinud, kuid Tanel ütles, et see maitses nagu meie kohalik peet. Mingi tunnikese vast istusime ja juba see jooks hakkas mõjuma :P Kõhud täis, suundusime telki üles panema. Öö jooksul sai ühe korra üles ärgatud, sest oli äärmiselt külm, aga muidu oli täitsa mõnus öö. Mitte mingeid kivisid. Ja hommikul tabas meid taas ebameeldiv üllatus...

Reisi kulg: kusagil Lowiczi lähedal - Konini lähedal - Poznani lähedal - Nowy Tomyśli lähedal - Hamburg

Ebard?

2009-10-02T13:57:00.004+03:00

Olen täheldanud, et ei tarbi päris mitmeid asju, millest enamus inimesi ei suuda enam loobuda või ilma elada. Kohati tekib ebardlik tunne.

Ma ei joo kohvi ega energiajooke. Kohvi asemel teen tavaliselt mingi 5min powernapi, kui kaua üleval olla on vaja või siis lihtsalt tuulutan pead pea aknast välja pistes. Väiksena, kui emme ahjus pannil kohviube küpsetas, siis neid sai ikka krõbistatud, kuid tarbima pole hakanud. Kui klilenditeenindajana töötasin, siis oli võhm kohati ikka päris väljas pärast 12h tööpäeva. Samas ainuke erguti, mida mõtlesin proovida, oli cocacoola. Ja sedagi puhtalt seepärast, et oleks nurga taga midagi natuke juua. Energiajookide suhtes puudub samamoodi vajadus. Kui kohvil on veel selline mõnus lõhn, siis energiajookide lõhna peale krimpsutan nina.

Samuti ma ei suitseta. Kui olen närvis, olen närvis. Kui midagi teha pole, siis ei tee midagi. Kui vaja pausi teha, et mõtteid korrastada, teen pausi. Jutukaaslasi leian ka mujalt, kui suitsunurgast. Kui ka ei leia, siis pole asi selles, et ma mittesuitsetajana vähem suhtleks vaid pigem selles, et väiksena, olles vähemsotsiaalne, ei omandanud seda niisama jutturääkimise oskust. Kohati annab negatiivselt tunda, aga eks ma õpi. Mis puutub tervisekahjustusse, siis selle osas vastutab igaüks ise. Pole minu asi õpetada.

Alkohol on nüüd selline asi, mida olen tarbinud ja mitte tarbinud. Ehk siis olnud peaaegu et karsklane ning pohmakasse joonud. Kusjuures peaks mainima, et minu elu esimene tõsine pohkamas oli mul alles see kevad. Olgu öeldud, et sain septembrid 24 :) Kui esimest korda purju jäin, siis mõistsin, et alkoholil pole mulle midagi pakkuda. Edasi jõin mitu aastat ainult šampust ja sedagi aind siis, kui mingi tähtpäev oli. Eelmine aasta sai taas jälle joomist katsetatud. Jällegist jõudsin samale järeldusele: pole see alkohol midagi nii erilist. Kui tahan midagi öelda või teha, siis suudan seda ka ilma joobeseisundita. Üleüldse tundub mulle, et inimeste põhjendus 'joobes on inimene vabam ja suudab asjadest rääkida' pigem vabandusena. Kui tahta midagi öelda ning selgub, et see teist riivab, saab end siis alkoholiga välja vabandada. Taaskord tehakse elu lihtsalt mugavamaks. Hetkeseisuga küll tarvitan aegajalt õlut või mingit coolerit, aga joomapidusid jätkuvalt ei armasta.

Häälega Amsterdami: päev 2

2009-07-26T01:41:00.030+03:00

Teisipäev 13.07.2009

Hommikul pidime me varakult tõusma, sest perenaine pakkus välja, et viib meid enne enda töö algust sobivasse kohta hääletama. Ajasime ennast natuke enne kella kaheksat üles ja kibekiirelt paninme telgi kokki. Hambaid saime külalistemajas pesta. Vajalikud toimingud tehtud, nägime ka pere pisitütart, koera, mingit sugulast ja perenaise isa. Terve hunnik neid seal koos. Pakkisime end autosse ja sõit võis alata. Teepeal sai arutatud, et kus oleks kõige mõtekam meid maha panna. Soov oli sõita Varssavi poole ning oli kaks valikut. Pandi siis maha sinna, kust viis tee hoopistükis Valgevene suunas. Leiti, et sealt liigub rohkem rekkasid. Istusime tee äärde maha ning sõime hommikust. Pärast kõhutäit asusime Varssavi sildiga hääletama. Mõne aja möödudes hakkas tekkima kahtlus, et kas see ikka kõige sobivam tee. Tanel otsis oma seljakotist välja suure Euroopa atlase, mis enam kordagi sinna kotti ei läinud, ning asusime asja uurima. Selgus, et teine maantee ots oleks tunduvalt mõtekam, sest suundub otse Marijampole suunas. Päris kindlad me aga polnud. Silmasin üle pisikese aasajupi, et selle teise tee juures on üks bussipeatus ning veel eemal metsatuka juures suurem silt. Sammusime siis vapralt mööda teed natuke tagasi, et keerata oletatava parema tee poole. Selguse saamiseks otsustasime uurida, mis seal bussipeatuse sildil kirjas (et kus me täpselt asume). Mis aga tuli välja oli see, et Leedus pole kombeks maakonnas bussipeatustesse kirjutada, mis peatusega tegu (meil tavaliselt kas piirkonna, küla või talu nimi). No egas midagi. Mõtlesime siis niisama õnne proovida. Möödus oma 20 minutit ning lootus hakkas juba vaibuma. Autod lihtsalt sõitsid mööda. Samas peaks mainima, et meist möödusid mõlemas suunas ka need, kes tundsid ära lehviva lipu. Rõõmustav, aga see meid edasi ei aidanud. Mingi hetk jäi pidama üks pisike, päevi näinud auto. Sees istus umbkeelne leedukas. Proovisime siis käte ja jalgadega selgeks teha, et soovime sõita Varsavisse. Ta uuris ka Trakai kohta, et kas oleme seal juba käinud. Me loomulikult noogutasime ja-jah ning mõtlesime: ok, sealt ehk saab paremini edasi. Ja sõit algas.

Selgus aga, et leedukatel on Trakai ikka väga südamelähedane. Nimelt pärast natukest sõitu viis mees meid Trakai lossi juurde ning viskas seal maha. Tagantjärele mõeldes taipas Tanel, et ta vist oli meilt tahtnud küsida, et kas me soovime Trakaisse. No egas midagi... vaatasime siis uuesti, seekord päevavalguses, seda kena lossi, tegime pilti ning seadsime sammud Marijampole suunas. Nimelt oli juht meile vähemalt koha kätte näidanud, kust sinnapoole saab. Kõmpisime mööda kena järve kenakese 5-6km maha. Sellise palava ilmaga tekkis jube tahtmine sinna järve sisse hüpata. Kuna aga soov edasi sõita oli suurem, jäi see väike sulps ära ning terve jalutustee ma unistasin sellest, kuidas ma kusagil vees õndsalt, kõht taeva poole, hulbin. Küll aga ei suutnud ma välja mõelda, kuidas ilma mingi abivahendita selili veel püsida. Kõhuli ma oskan, selili mitte. Jalutuskäik oli tore ka siis, kui järve enam mingi hetk näha polnud. Nimelt tundus kuidagi jube armas, kuidas vastutuleva pisikese ilusa puitmaja seinal on silt, mis viitab notari asukohale selles majas. Mulle seostuvad sellised tegelased üldjuhul modernsete suurte büroohoonegeta. Selles väikses kohakeses tegutsesid nad hoopis lilledest ümbritsetud pisikestes puitmajades. Armas.

Keel vestil, jõudsime me lõpuks kättenäidatud suunale Marijampole suunda tähistava sildi alla. Kõmpisime veel nii umbes 800m. Leidsime kena laiema koha, kus autod ja veokid peatada saavad ning asusime lipukese ja sildiga vehkima. Meie õnneks ei pidanud me ootama kümmet minutitki, kui juba üks veok pidama jäi ning reis jätkus. Juht oli minu mäletamistmööda poolakas. Oskas natukene inglise või saksa keelt. Meie suureks rõõmuks selgus, et ta sõidab Varssavist rohkem lõunas asuvasse Radomi ning seega saaks ta meid enne Varssavit kuhugi maha panna. Vaikselt proovides vestelda ning nautida kena Lõuna-Leedu kuppelmaastiku möödus meie sõit. Mingil hetkel ilmus meie ette üks BMW. Arvestades auto laiahaardelist liiklemist oli selge, et päris kaine juhiga tegu polnud. Küll ühes, küll teises tänava ääres. Järsud peatused ning arusaamatud aeglustused. Oli isegi näha, et kõrvalistuja midagi endale sisse kallas. Meie rekkajuht viskas seal veidi nalja ning nees neid ka maapõhja. Sama järsku kui auto ilmus, ta ka kadus. Mis neist edasi sai, teab vaid kõigevägevam. Teepeal kohtasime ka usklike rongkäiku, mida politsei turvas. Minule, kui esimest korda hääletajale, oli huitav jälgida rekkajuhtide omavahelist suhtlemist. Suurt mitte midagi poola keelest aru ei saanud, aga niipalju küll, et hoiatati üksteist politseide eest (rekkajuhid teatavasti ei tohi rohkem kui 1 inimest peale võtta) ning meie hilisemaks suureks kurvastuseks selgus, et piiril toimub veokite kontroll. Ehk siis kahtlasena tunduvaid rekkaid võetakse vaatluse alla. Meie veok nägin ok välja, aga mehel polnud mingit asja, mis oleks tema uneaega näidanud. Nimelt oli see härra Venemaalt startinud ja tahtis ühe laksuga sihtpunkti välja jõuda. Meie kena ja mõnus sõit lõppes seelga piiril, kus ta meid paha pani ja ise kontrolli kadumist ootama jäi. Lubas, et kui ta läbi saab, siis võtab meid uuesti peale, kui me veel tee ääres oleme Igastahes teda me enam ei näinud. Tatsasime vapralt üle piiri.

Pärast umbes kilomeetrist kõndi jäime pidama ühe toidukoha läheduses, mille ees kividel me enda kõhtu täitsime. Proovisime ka hääletada, kuid tulutult. Isegi politsei ei tahtnud meid hädalisi aidata. Otsustasime jalutada edasi 5km kaugusel asuvasse peatuskohta. Seal ehk rohkem õnne. Kohtasime teeperval ka kaht leedu neiut, kes olid teel Amsterdami. Soovisime edu ja hakkasime astuma. Peaks mainima, et maantee ääres käimine ei ole üldse lõbus asi. Neil on seal küll lai teeäär, aga vaatamata sellele pole mööda kihutavad rekkad eriti toredad. Mõni eestlane sõitis ka vastu ja tuututas. Lõpuks jäime mingi metsatuka juures pidama. Ka seal oli hääletamine täiesti tulutu. Mitte keegi ei pidanud. Varssavi sildi asemel otsustasime hoopis lähedamal asuva Suwalki kasuks. Ikka ei midagi. Vahepeal sõitsid meist ratastega mööda mingid tegelased, kes hiljem osutusid Jehoova tunnistajateks. Sel ajal kui mina meie uut silti meisterdasin, kuulas Tanel nende heasoovlikku juttu Jumalast. Kui nad lahkusid, alustasime oma 'tööga'. Sellel teeotsal passisime me ikka üpris kaua. Üle tunni. Lõpuks pidas üks rekka kinni ning võttis meid peale. Selgus, et maantee ääres on Poolas peatamine keelatud. Ta oli suhteliselt sõbralik, kuigi ühist keelt eriti ei leidnud. Viis meid läbi Suwalski Augustowi poole suunduva teeäärse puhkekohani, kus ta ise pausi pidama hakkas. Pikka maad just edasi ei saanud, aga parem, kui mitte midagi. Seadsime siis sammud tee äärde.

Peaks mainima, et see tee oli üks õudsamaid teid mida ma eales näinud olen. Maantee oli kahesuunalne ning kaherealine. Mõlemas suunas üks rida. Iseenesest ei midagi erilist, aga sellel kihutasid kõik sõiduvahendid, kui see üks traktor välja jätta, ~100km/h kiirusega. Möödasõitudega ka eriti ei koonerdatud. Nutune oli seista, sest väga kaugele ei tahtnud minna. 100km/h kihutavad kolm kõrvuti rekkat pole just kutsuv vaatepilt. Tahaks ikka ühes tükis edasi reisida. Kohalikud talumehed said meie arvelt muidugi kõva kõhutäie naerda. Mina aga sain kätte oma ettekujutuse maameestest, keda näeb tüüpiliselt USA filmides: kõhnad mehikesed, seljas ainult teksasest traksipüksid, sõidavad traktori järel veetavas vankris. Selles asukohas oli ka meie esimene vaidluskoht: Tanel tahtis jääda tee äärde, mina proovida aga õnne peatuskohas olevate rekkadega. Ma ikka oma jonni ei jätnud ja suudnusime kohviku juurde. Rekkad keegi meie soovitud suunas ei läinud. 1:0 Tanel kasuks. Läksime tee äärde tagasi. Juba mõne minuti jooksul peatus kena auto ning sisse ronides selgus, et tegu puha eestlastega. Olid nemad teel Alpidesse ning olid nõus meid enda vahepeatuskoha Lomzani viima. Sõidu ajal siis uuriti, et kuhu me lähme, kes me oleme ja millega tegeleme. Kui selgus, et me mõlemad tudengid ning Tanel füüsik, läks asi huvitavaks. Meie juhiks oli nimelt keegi füüsika instituudist, keda Tanel esimese hoobiga ära ei tudnud. Oma nime ta ei öelnud, vaid käskis järgi uurida. Piinlik hetk. Ei kestnud see aga kaua ning sõit jätkus. Arutlesime üldisemalt maast ja ilmast ning vahtisime aknast välja. Sain isegi vist natuke magada.

Lomzas pandi meid maha suure ringtee lähedal, kust edasi kõmpisime oma 6km linna serva poole. Meie sihiks jätkuvalt Varssav. Teepeal nägime eramajas tegutsevat baari ja solaariumit. Täiendasime enda toidupauna kohalikus poes virsikute, pudingi, piima, kohaliku õlu ja muu nänniga. Linna piiri lähedal istusime maha ning hakkasime sööma. Puding oli sama, mida müükse Eestiski ning virsikud olid äärmiselt maitsvad. Värsket toidu isu oli mõlemil suur. Kui asi läks aga piima juurde, siis tõmbas nina see meie mõlema nina krimpsu. Tegu oli mingi vesise lörriga, mis ilmselt tehtud piimapulbrist. Mul emme pärast reisi kommenteeris, et Eesti pidi olema üks ainulaadseid riike, kus piima ei tehta mitte piimapulbrist vaid naturaalsest lehmapiimast. Tore teada. Piima väljamaal enam ei osta! See asi oli tõesti jube. Tanel vapralt siiski kulistas selle alla. Peaks mainima, et maitse oli enamvähem sama mis sellel piimal, mida aastaid tagasi sai Taanis joodud. Vesine lörr. Kõht täidetud, asusime linna lõppu tähistava sildi juurde ja hakkasime usinalt hääletama. Üks keskealine härra oma koeraga tuli seletama, et see on vale tee, aga me jäime endale kindlaks. Samas selgus, et Varssavi poole vist tõesti keegi ei sõida. Liiklus oli ka häirivalt hõre. Vähendasime jälle oma ambitsioone ning uue sildi peal seisis Ostroleka. Natukese ja pärast pidas kinni üks valge kaubik meie vanuse noormehest juhiga. Poiss töötas puhastusteenistuses ja jagas laiali ning korjas kokku bensiinijaamade töötajate vormiriietusi ning viis neid pessu/tõi neid sealt. Tema tööala oli niivõrd suur, et tal kulub selle läbimiseks kaks päeva. Jube mõelda. Samas naljakas. Amet, mis nõuab sult kahepäevast sõitmist läbi Kirde-Poole, et kokku koguda ja laiali jagada musta/puhast riietust. Ostrolekas pani ta meid pärast ühte ringteed maha ning asusime uuesti hääletama. Peaks mainima, et Poolas on üldse väga palju ringteid. Suured maanteed lähevad läbi külade ja iga küla lõpus on ringtee. Hääletasime seal teeotsal nii 20 minutit ja siis võttis meid peale järgmine rekka. See juht oskas juba päris kenast saksa keelt. Seoses oma reisidega pidas ta vajalikuks seda õppida ning selleks hetkeks teinud seda juba 5 aastat. Meeldiv oli vestelda. Ta ise ei sõitnud Varsavisse, aga orgunnis meile teise rekka, mis pidi sõitma Frankfurt am Odenini. Ehk siis Saksamaa piirile. Ah yey! Esimene kogemus meie sõnades 'mahamüümisega'. Sedasi kutsusime olukorda, kus rekkajuht üritab leida hääletajatele sobivamat rekkat.

Pärast mõningast sõitu pidasime ühes tanklas kinni ning toimus kiire ümberistumine. Seekord oli tegu klaasi vedava rekkaga, millel oli selleks spetsvedrustusega haagis. Veoauto ise oli ka väga uus ning kõikus ja hüples vähe. Juht ise aga jällegist umbkeelne. Sellistel hetkedel taipasid, et oleks ikka pidanud võimalusel vene keelt õppima. Selles autos sai ise natukene ka magatud. Kusagil enne keskööd jõudsime ühte ööbimiskohta. Mina ja Tanel arvasime, et tegu on Varssavi äärelinnas asuva kohaga, mis osutus aga veits valeks kohaks, nagu järgmine päev selgus. Uurisime juhilt, kuna ta homme stardib ning seadsime enda telgi tankla kõrvale murule. Kui ma WCd läksin otsima, avastasin poest need vanad head kummituse kujulised krõpsud, mida ma kohe nostalgiahoos ostsin. Hiljem ostis Tanel meile ka midagi sooja süüa: hot dogid ja friikad. Täiendasime ka oma veevarusid. Öö oli minule äärmiselt rahutu. Ma asetsesin mingite ilgelt kõvade muhkude vahel ning magada üldse ei saanud. Mingi hetk istusin üleval ja lahendasin moblas sudokut tund aega. Siis leidsin aga mugava asendi ja jäin tuttu. Hommikul selgus aga kurb tõsiasi...

Reisi kulg: mingi koht-mingi teeäär-Trakai-Marijampole-Leedu ja Poola piir-Suwalki-Lomza-Ostroleka-arvatav Varssav

Häälega Amsterdami: päev 1

2009-07-23T22:06:00.032+03:00

Esimene sissekanne pikemast seeriast. Käisin nimelt koos Taneliga Euroopas hääletamas. Eesti-Läti-Leedu-Poola-Saksamaa-Holland. Äärmiselt huvitav ja tore oli. Minu jaoks esmakogemus. Alguse sai see idee sellest, kui Tanel enda varajasematest hääletamistest rääkis ning minul lõi välja juba vana kihk külastada Saksamaad. Esialgne plaan suunduda Lõuna-Saksamaale läks aga teistpidi ning maandusime Amsterdamis. Oh kui ilus linn!

Me küll twittisime enda reisi tähtsamaid hetki, kuid täpsem ülevaade on alati parim. Kuna sellist juttu aga ei viitsi pidevalt korrutada, siis mõtlesin teha blogisissekande. Kirjutama hakates aga selgus, et see saab tulema pikk. Kasvõi juba järgnevat esimese päeva kirjeldust vaadates. Seega teen ma stiilis 1 post = 1 päev. Mingi hetk Tanel täiendab neid enda mälestustega, kuid kuna tema hetkel folgitamas, siis on esimesed sissekanded põhiliselt minu vaatevinklist.

Viimasesse postitusse panen kokkuvõtte, mõned numbrilised faktid, teekonnakaardi ning mõningased tähelepanekud ja soovitused hääletamise suhtes.

Nüüd siis aga esimese sissekandeni.

(Mainin, et kuna kirjutan tagantjärele, siis ei ole mul meeles kellaajad, automargid ega muud täpsemad faktid)

Esmaspäev 12.07.2009
Esmaspäevane hommik algas sellega, et pidin kõiki asju pakkima hakkama. Eelnev õhtu olin asjad ainult välja otsinud ning ega viitsinud neid kokku toppima hakata. Hommikul sai aga mitu asja maha jäetud, ses Taneli juurde toodud asjad ei mahtunud ära. Kõik koos, magamiskott edukalt koti põhja külge nööritud, võis reis alata. Emme oli nii lahke ja viis meid linna äärde, et saaksime oma seiklust alustada. Naerulsui ja optimistliku meelega olime valmis startima kaugele Euroopasse. Minul esimene hääletamine, Tanelil juba kolmas (väljaspool Eestit). Tema kogemuste põhjal võtsime kaasa hunniku suuri paberilipakaid ning Eesti lipu. Esimene soovitav sihtpunk: Valga. Ilm oli hall, kuid õnneks mitte külm. Autod vurasid mööda, keegi peale võtta ei tahtnud. Umbes 15 minuti järel peatus üks auto ning olimegi teel. Juhiks oli keegi mees. Kuna mina istusin taga ning vaatasin aknast, siis suuremat osa juttu ei kuulnud. Mees oli teel Valka, et vanaema juurest oma poeg koju tuua. Oli teine lootnud, et poiss saab lõpuks arvutist eemale, aga vanaema, tahtes olla hea vanaema, ostis endale arvuti, et poiss saaks külas käies arvutis olla. Ülejäänud hakitud jutt ununes ning vajusin mõtetesse eesseisvast reisist ning vaatasin aknast välja. Üldse kippusina ma ka terve ülejäänud reisi pigem aknast välja vaatama, kui et juttu ajama. Samas oli ka erandeid. Härra oli abivalmis ning toimetas meid piiripunktini. Ühelpool Valga, teisel pool Valka. Tänasime ja seadsime sammud kodumaapinnalt eemale. Minu jaoks esimene Läti külastus. Fun, fun. Tanel saatis ka esimese twitti ära. Olime mõnele inimesele jaganud Taneli twitteri aadressi, et oleks võimalik jälgida meie reisi. Ma isiklikult oleks eelistanud ehk isegi blogi pidamist, aga see oleks eeldanud läpaka kaasavedamist ning rohkem aega. Aga twittimine sobib ka hästi :)

Piiriületus läks vaikselt. Kedagi putkades ei istunud ning isegi ühtegi autot ei sõitnud. KMingi 500m piirist eemal märkasime alles seljatagant tulevat autot. Minu üllatuseks tõesti hõre. Tekitas teatava mure, et kas ikka jõuame kuhugi. Minu jaoks oli kott harjumatult raske kuigi olen harjunud fotokotti ning läpakakotti vedama. Esimesel ristmikul sai ka silt "Riga" lahti löödud, aga keeg ei võtnud 10 minuti jooksul meid peale. Seega sammusime mõned kilomeetrid läbi Valka. Pisike linnake. Ei oskagi suurt midagi arvata. Kõmpisime enamvähem vaikides edasi, sest selliste kottidega pikka maad kõndides on põhikeskendumine ikka kõndimisele. Rääkimine võtab liigselt energiat. Lõbusaks läks tuju kui avastasime, et meie ees seisab jõge tähistav silt, mille peale kirjutatud 'Pedele'. Ilus jõeke. Tegime pilti ka. Ja teekond jätkus. Mingi hetk sattusime linnaossa, kus oli palju eramaju. Taneli moblas olev GPS juhatas meid. Mingi hetk tekkis meile ka väike ning tuustaline seltsiline, kes umbes kilomeetri kaasa kõmpis. Armas oli. Arutlesime, et kas tal on kodu ka olemas või mitte. Karvakera suur huvi ümbriteva vastu ning kaelarihma olemasolu viitasid sellele, et ta ikka kusagilt plehku pannud. Samas nägi karv ikka väga tuustakas välja, nagu poleks teda pikemat aega kammitud. Mingi hetk aga hirmutasid aedades olnud suured koerad ta oma haukumisega eemale ning enam me teda ei näinud. Natuke maad veel edasi ja jõudsime liiklusmärgini, mis näitas, et lõpeb 70 km/h piirang. Seadsime ennast natuke maad enne märki ühte kohta ja viibutasime taas Riga silti. Liiklus oli, nagu ka piiri lähistel, äärmiselt hõre. Mingi aja möödudes korjas meid üks rekkajuht peale, kes oskas läti ja vene keelt ning väheke inglise. Sõit lõunanaabrite pealinnapoole võis alata. Taaskord on mul täielik tühi koht sõidust endast. Enamasti vaatasin aknast välja. Tanel proovis siiski natuke rohkem suhelda ning rääkida, mis meil kavas ning kuhu minek. Mingit suurt vestlust ma siiski ei mäleta. Mäletan aga hüdroelektrijaama taga olevat ilgelt suurt järve ning suurt hunnikut karuputki kahelpool teed. Ei tea kuidas nad nende viimastega seal Lätis tegelevad.

Maha ronisime me Riia ringi juures. Sealt oli võimalik hõlbsalt saada Kaunase poole. Kuna põis hakkas meil mõlemil tunda andma, siis läksime kohaliku tankla juurde. Ei olnud eriti meeldiv WC. Kui Tanel välja tuli, siis hakkas ta oma plätusi vastu muru puhtaks nühkuma. See peaks nii mõndagi ütlema. Algul ei tahtnud enam ise sisse minna, niiet läksime uurima, et kuhu suunduvad kaks seisvat rekkat. Mõlemad olid poola tähistega, niiet ehk õnnestub saada sedavõrd kaugele. kahjuks mitte. Üks magas ning teisel oli kaks juhti. Istusime rekade taha murule ning sõime leiba juustuga. Siis hakkas aga põis eriti mõnusalt tundma andma ning otsustasin siiski minna. Tõsi... taldu hõõrusin ka ma ise pärast vastu muru. Aga eks öelda, et häda ajab ka härja kaevu.

Kõht täidetud, suundusime ringi juurde tagasi. Ringil maha tulevate autode kiirus on väike, niiet peatumine on tõenäolisem. Ja polnud meil vaja viit minutitki 'Kaunase' sildiga seista, kui üks uhke audi ette sõitis ning kaks naisterahvast meid peale võtsid. Tõsi, nemad suundusid Vilniusesse, kuid meile sobis. Inglise keelt oskasid. Olid tulnud Riiast ärikohtumiselt ning suundusid koju. Teekond möödus peaasjalikult magades. Vahele sei ka natuke juttu puhutud, kuid enamuse osa ajast meie magasime ning sõbrannad ja töökaaslased rääkisid. Kui jõudsime Vilniusesse, tehti meile ettepanek, et roolikeeraja võib meid ööseks enda juurde aeda võtta. Muidugi võtsime pakkumise vastu. Töökaaslane pandi maha ning edasi läks sõit Vilnjusest välja. Taaskord istusin mina taga ning jälgisin mööduvat linna. Tagantjärele Tanel rääkis, et naine on mingi farmaatsiafirma mingi osakonna juht ning pole varem kunagi hääletajaid peale võtnud. Meile tehti väike autoekskursioon läbi Trakai, Leedu kunagise pealinna. Näidati ka lossi, mis õhtuks oli tänu ümbritsevale veele äärmiselt ilus ja suursugune.

Ööbimiskohaks oli meil Vilniusest umbes 20km väljas asuva küla ühe maja aias. Lähedal oli järv, millest avanes äärmiselt lummav vaade. Arvestades autot ning piirkonda võis aru saada, et rahaga siin peres probleeme pole. Aind et oma koeri võiksid nad hoida paremini. Olid vaesekesed mingis pisikeses puuris ja haukuid pidevalt. Tegime mõned klõpsud vaatest (lendav objekt pildil on sääsk) ja hakkasime telki püsti panema. Kutsud muudkui haukusid. Kui telk püsti, ronisime sisse sööma. Olime just alustanud, kui kuulsime samme lähenevat. Hakkasin telgi ust lahti tegema kui kuulsime sulaselges eesti keeles 'Tere!'' Tegu oli majaperemehega, kes tuli meid tervitama ning ulatas kaks pudelit kohalikku õlut sõnadega 'Sadly we do nt have Saku beer, but this is also good' vms. Äärmiselt positiivne üllatus. Ta soovitas ka ujuma minna, sest vesi soe. Selle ma siiski jätsime vahele. Tema lahkus ning meie asusime lõpuks oma õhtusöögi kallale, joogiks kahepeale üks pudel õlut. Peaks mainima, et päris hea õlu oli. Suht kohe kolisime ka ära magama. Esimene päev oli äärmiselt edukalt seljataha saanud ning ka järgmiselt päevalt ootasime head ja paremat.

Reisi kulg: Tartu-Valga-Valka-Riia ring-Vilnius-Trakai-mingi koht

Pisike robotiplika Hina teeb kohvi

2009-07-07T00:15:00.004+03:00

Lihtsalt liiga armas:

WCd, kasvatamatus ning mõttelõnga kokkujooksmine

2009-07-03T13:07:00.014+03:00

Kui paljud meist on tundnud järsku kusagil avalikus kohas viibides vajadust ennast kergendama minna, kuid avastades, millises olukorras on WC, sealt tagurpidi välja tulnud ning kannatanud jalad ristis koju jõudmiseni? Minul isiklikult on juhtunud seda ainult ühe korra. Viibisin siis volbri ajal ühes meesüliõpilasorganisatsiooni majas. Mul pole midagi ette heita sellele organisatsioonile, külla aga nendele naistele. Mind pani imestama, kuidas naissoost isikud sellist segadust võivad tekitada??? Astun mina WCsse sisse ning esimese asjana torkab silma üle ääre uputav prügikast. Sõna otseses mõttes. Prügikast oli kraanikausilauast natuke eemal. Tegu oli sellise keskmisest natuke madalama kõrgusega plastmassist kastiga. Vähemalt niipalju suutsin tuvastada kogu selle prahi alt. Selles ja selle ümber ning peal olnud paberikuhi aga ulatus kraanikausside kõrguseni (kolmveerand sama prügikast veel otsa panna) ning valgus üle põranda laiali. Kusjuures pabereid polnud kokku kortsutatud, mis oleks säästnud ruumi, vaid niisama lihtsalt lahtiselt visatud. Kraanikausid olid mingit puru ja juuksekarvu täis. Kabiinidesse ma ei jõudnudki, sest esimese asjana tagurdasin välja ja otsustasin kannatada. Aga ma poleks tahtnud näha, mis seal veel valitseb. Kas siis oli neiud sedavõrd joobes, et ei suutnud puhtust hoida? Okei... puru ja juuksekarvad veel, aga mis kurat selle prügikastiga oli? Okei okei, peo pidaja oleks võinud seda tühjendamas käia, aga mõte pole ainult selles. Olen mujalgi silmanud, et kätekuivatuspaberit ei kortsutata kokku, vaid visatakse suhteliselt lahtiselt. Eriti ühes minule väga meeldivas toidukohas Tartu raekojaplatsil.

Juba kooliajast sain selgeks, et avalikes WCdes käimine on paha idee. Küll oli paber otsas, küll WC sellest paberist ummistunud, vett ei lasta peale, pott on määrdunud või prilllaud kadunud. Meie koolis oli veel eriti huvitav asjaolu see, et kabiinide haagid olid peaaegu alati kadunud. Kuna koolipäevad polnud teab mis pikad ja ma elasin 5 minuti kaugusel koolist, kannatasin kenasti ära. Pole teab mis tervislik, aga saab hakkama. Veel andis avalike WCde arvamuse mulle hotellis toateenijana töötamine. Inimesed on sead! Tõsiselt. Mis maha kukub, see sinna jääb. Vesi pole ometigi ju pealelaskmiseks ning WC potti võib toppida kõike. Ja noh.. alates sellest ma väldin avalikke WCsid nii palju kui võimalik. Lõuna ajal Postimees online'i sirvides komistasin selle artikli otsa ja sealt kõik see idee tuli.

Töötades hotellis kogesina ma seda, et põhilised lagastajad, üllatus-üllatus, olid soomlased (siinkohal tuleb mainida, et tegu enamuses keskklassi soomlastega, kes siia odavalt lõbutsema tulnud). Eriti soome pered. Kõik mis maha kukkus või voolas, sinna ka jäi. Vee pealelaskmist ei tuntudki. Eestlased olid see eest küllaltki korralikud mõne üksiku erandiga. Kui nüüd lugedes selliseid lugus ja kuuldes teiste inimeste juttu, tekib paratamatult küsimus, et kas me oleme jõudnud nö 'heaoluühiskonda', kus koristaja=ori, teeme mis tahame jne jne? Selles suhtes, et me kasvatame lapsi 'vabakasvatuse' reeglite järgi, lükkame sealjuures kasvatusprotsessi koolide, mitte lastevanemate kaela, kurjategijad ei saa peaaegu üldse karistatud jne jne. Mind on alati pannud imestama jutt sellest, et koolid peaksid last kasvatama. No mina ei saa aru, miks kool peab lastevanemate tööd tegema? Kool on haridusasutus, kus tegeletakse lapse harimisega ning teatud määral ka distsipliiniga. Austust inimeste vastu, käitumist, söömiskombeid, teiste vara austamist jne peaks minu arvates lapsevanem õpetama. Kui me lükkame kõik kohustused ja vastutuse ära kooli kaela, siis mille eest lapsevanem vastutab? Lapsevanem, kes selle lapse siia ilma üldse tõi. Ainult öömaja, riiete ja söögi eest? Ajalehte lugedes ikka ja jälle kostub läbi, et kool peaks seda, toda ja kolmandat õpetama.

Siit alates ma aga enam sõna ei võta. Muidu tulevad emmed ja issid siin õpetama ja hurjustama, kui raske ikka last ülal pidada ja kasvatada on. Kasvatusmeetodite üle arutlemine inimeste poolt, kes pole lapsevanemad, on tegelikult väga ohtlik teema, sest lastega vanematele see üldse ei meeldi ja siis lendavad sellised pilgud, et kui oleks võimalik, sureksid sa ühe hoobiga maha. Samas on häid näiteid sellest, kuidas vaatamata raskele majanduslikule olukorrale ikka leitakse aega lapse kasvatamiseks ning temaga aja veetmiseks. Miks sul laps on, kui sa teda kõikidele teistele (kaasa arvatud arvutile) kasvatada annad?

Siinkohal jooksis mul mõte aga ühe segava faktori pärast kokku. Tean aind, et tulid märksõnad: üle jõu elamine, laenud, vajadus ennast ühiskonnas tõestada jne jne. Mis kõik on umbkaudu teemaga seotud, kuid kõigist saaks eraldi sissekande kirjutada.

Praegu tulid meelde ühed seigad. Olin garderoobis (käisin gümnaasiumis 10. klassis) kui järsku kõrvalgarderoobis (9 klassi omas) hakkasid poisid heast peast tooli jalaga taguma ja lõhkuma. Kui ma üritasin nendega pahandada, siis nähvati, et mis see minu asi on ja jätkati oma toiminguga. Ükskord, kui proovisin tuvisid õhupüssidega tulitavate poiste (alla kümne olid) käest päästa, sain vastu jubeda sõimu. Elagu 'vabakasvatus' köhh-köhh... ma ikka mõtlesin kasvatamatus. Enamus ei teagi, mis asi see vabakasvatus on :)

AniMatsuri 2009

2009-07-02T13:32:00.008+03:00

Viimased nädal aega olen süvenenud täielikult AniMatsuri ja Asashio korraldusse. Joonistanud, kodulehte vorpinud, planeerinud, emaile saatnud jne jne. Ja kõik on ära tasunud. Aeg välja kuulutada:

Kuupäev: 12.-13. september 2009
Kellaaeg: 12.sept: 13.00 – 00.00; 13. sept: 12.00-19.00
Koht: Tartu Üliõpilasmaja, Kalevi 24, Tartu (kaart)
Piletid: Ühepäevapilet 75.- / kahepäevapilet 125.- (ostmine kohapeal, käepaelad)

Mis toimub:
# Cosplay
# Joonistusõpetus ja -võistlus
# Ettekanded (kendo, eesti animefännidest, jaapani keelest, vestluspaneel jne)
# Viktoriin
# Mängud (Stepmania ja üks võitlusmäng + lauamänge)
# Söömisvõistlus
# Tantsimine (The Melancholy of Haruhi Suzumiya, Lucky Star ja veel mõni + Lucky Star tantsuõpetus)
# Vestlusõhtu
# Anime vaatamine (koostöös JAFFiga, Ghibli film)
# Jaapani disko

Terve päeva tegevus:
# Asashio, EVA ning Miyako infolauad - info animeklubide kohta. Asashio lauas ka info ürituse enda kohta, registreerimine ja muu sarnane
# Joonistus- ning origamilaud
# Kirbuturg
# Krisostomuse mangamüügilett - võimalus osta kohapeal olevaid ning võimalus kohapeal tellida internetist
# Jaapani ruum - võimalus osta sushit, onigirisid, pockysid, Ann Tenno fotoraamatut "Jaapan. Aiad" ning nende pilte eraldi (A4 ja A3 suuruses), mangalugemisnurk, traditsiooniline Jaapani muusika.
# Karaoke (peaaegu terve ürituse aja)

AJAKAVA

Laupäeval (12.09):

13.00 - avamine
13.30 - 1. ettekanne
14.30 - joonistusõpetus
15.30 - viktoriin
16.15 - Stepmania võistlus - tantsumatt
16.45 - PIKK PAUS
17.45 - 2. ettekanne
18.45 - Stepmania võistlus - klaviatuuril
19.30 - tantsimine
20.30 - auhindade jagamine
20.45 - Jaapani disko
00.00 - lõpetamine

Laupäev jaapani ruumis
-------
14.30 - Jaapani keele näidisloeng(?)
18.45 - vestlusõhtu

Pühapäeval (13.09):

12.00 - avamine
12.30 - söömisvõistlus
13.15 - cosplay
14.25 - 3. ettekanne
15.15 - võitlusmängu võistlus
16.15 - auhindade jagamine
16.30 - animevaatamine
19.00 - lõpetamine

Pühapäev jaapani ruumis
--------
12.30 - Go + mahhjong
15.15 - vestluspaneel (mitu esinejat)
16.30 - Go + mahhjong jätkub

Lisainfo aadressil http://asashio.anime.ee/

- Suitsetamine vastavas ruumis!
- Alkoholi tarbimine keelatud!
- Kohustuslik on kaasa võtta hea tuju! : )

*Täpsem info ilmub aja jooksul.
* Korraldajatena jätame õigusi teha kavas muudatusi!

Mina ja minu arvamused läbi aja

2009-06-08T22:41:00.004+03:00

Tuli üks kommentaar ühele sissekandele, mille olin teinud kolm aastat tagasi. Kui ma veel noor, loll ning jõleda arvamusavaldusvajadusega olin. Teema, mida seal käsitlesin, on praegu taas päevakajaliseks muutunud (ilmselt seetõttu leiti ka sissekanne) ning seal mitmestki asjast veel juttu, mis aga kolm aastat tagasi olid hoopis teises valguses (teemaks siis poliitika). Kuigi ma tavaliselt ei keela kommentaaridel ilmumast, olgu sisu mistahes, siis seekord ma seda sõimu läbi ei lasknud. Põhjuseid on tegelikult mitmeid: 1) postitus on kolma aastat vana, palju on muutunud, ja 2) ma ise leian, et sellist juttu ma praegu ei ajaks. Ma tõstsin oma postitused blogger.ee'st kolides siia üle ning enamus neist on kõigile nähtavad ja loetavad. Paljugi on sellist juttu, mida ma ise praegusel ajal enam suust välja ei ajaks. Ka sõnakasutus oleks hoopis teine. Ma ei teagi, miks ma neid avalikult alles hoian. Võibolla seepärast, et meenutada, milline ma kunagi olin. Jah, see ei meeldi mulle enam, kuid samas näitab see, mulle vähemalt, et ma olen aja jooksul muutunud. Mis öeldud, see öeldud. Seda ei saa tagasi võtta. Jah, ma saaksin seda lihtsalt maailmale keelata, kuid ma ei leia, et see nii vajalik oleks.

Ma ei postita blogisse peaaegu enam üldse. Põhjus peitub selles, et mul pole enam erilist vajadust millestki kirjutada. Samas pean tunnistama, et minu lugemus on viimase aastaga katastroofiliselt vähenenud ning enseväljendusoskus seetõttu kannatanud. Olen sessi lõpu puhuks endale valinud välja mitu head raamatut, millega viga parandama hakata. Aga miks ma seda blogi siis veel hoian? No vahel tuleb tahtmine midagi kirjutada. Midagi pikemat, kui Twitteri 140 tähemärgiga öeldud saab. Nagu näiteks praegu, ajendatuna sellest kommentaarist. Ma muidugi ei tea, kui mitu postitust see Anonymous minu blogist luges, kuid lähtudes kommentaarist ja sissekandest endast, võis ta vabalt piirduda ainult selle ühega. Olgu öeldud, et tema kommentaar sisaldas kaht lühikest lauset.

Miks on nii, et siis kui sa pead midagi kooli jaoks tegema, leiad alati 100 muud asja teha? See nädal saan ennast igastahes surnuks kirjutada ja õppida (3 eksamit (üks oli täna), 2 referaati, 1 essee ning järgmiseks nädalaks veel 3 esseed). Tervelt kolm ööd plaanin vahele jätta. Tahaks näha, milline ma neljapäeval välja näen. Peaks seda kulgu pildistama. Before and after!

Poke the penguin

2009-05-20T12:59:00.001+03:00

I luv it! :3

Öö ja päev

2009-05-09T02:50:00.003+03:00

Eelmine aasta samal ajal oli jube ning ülejäänud aasta möödus veel jubedamalt. Praegune aasta paistab minevat hoopis vastupidi. Antud hetkel olen ma lihtsalt nii heas ja rõõmsas tujus, et ei mäleta, kuna viimati sedasi ennast tundsin ^^

Louis Armstrong - What A Wonderful World

Mõtete jõud

2009-04-26T11:57:00.015+03:00

"The Secret" on film, mis on jubedalt ülepingutatud. Nii visuaalselt kui sisuliselt. Samas ei saa ma ei üle ega ümber asjaolust, et mõte, mida ta üritab esitada, on siiski tõene. See, kuidas sul läheb, sõltub palju sellest, kuidas sa asjadesse suhtud. Mitte küll päris nii, et sul elevant järsku toas või et võidad lotoga miljoni. Pigem just see, kuidas sinu suhtumisega väljendub see, milline enesetunne sul on. Ma nüüd ei oska täpselt kirjeldada seda mõtet, aga ehk on näitest abi. Kes meist poleks paanitsenud selle üle, et jääme hiljaks. Pidevalt vaatame kella, kas siis bussiga sõites või autoga. Ma olen kehv ajaplaneerija. Varem, sõites bussiga loengusse, ma alati paanitsesin, et 'nüüd jään hiljaks'. Jooksin bussile, jäin maha, ootasin närvitsedes järgmist, jälgisin pidevalt kella, linna jõudes pistsin jooksu, kirusin teepeale ettejääjaid ning kohale jõudes oli võhm väljas ning olin jooksmisest higine. Sellega oli rikutud terve hommik, sest närvitsesin ja lõppudelõpuks olin jõle väsinud kooli jõudes. Minu ajaplaneerimisoksused pole eriti paranenud, aga paranenud on suhtumine, kuidas ma sellisele olukorrale lähenen. Suundun bussipeatusesse. Kui buss jõuab peatusesse enne mind, siis proovin kiirustada (kui on oluline jõuda õigeks ajaks), aga ma ei proovi võtta seda halvast nurgast 'krt jälle jäin maha', pigem 'väike hommikutrenn on alati hea'. Kui ka bussist maha jään, siis mõtlen sellele, kuidas edasist aega võimalikult hästi planeerida. Juhtus mis juhtus, muuta seda ei saa. Muuta saab aga seda, mis ees. Loengusse hilinemine pole väga hull asi. Hilinemine kokkusaamisele juba teine. Kui tegu sõbraga, siis pääseb vabandusega ning sinupoolse pingutusega tulevikus täpsem olla. Mis tehtud, see tehtud. Kui tegu on äärmiselt olulisema kohtumisega, siis siinkohal tuleks mõelda, kas klient/ülemus/mõni teine tähtis isik tahaks näha pigem ennast väismuseni jooksnud inimest, kes hingeldab ja higistab või kedagi, kes kiirustab, kuid näeb välja korrektne. Tuleb asja mõtetes võtta rahulikult ning enda samu natuke kiirendada. Olen avastanud, et kiirustada annab ka sedasi, et sa ei näe välja nagu oleks maratoni jooksnud. Ning alati annab helistada ja vabandada. Kui on hirm, et peetakse ebakompetentseks, siis hädavale, mis kellelegi haiget ei tee, võib hädast välja aidata 'Vabandan hilinemise pärast! Tartu linnas on küll kohustus oma koerade järelt tänavalt koristada, aga inimesteni see vist veel jõudnud pole'. Ma ei poolda valetamist, kuid tean, et mõnikord on hädavaled, kas siis enda või sõbra kasuks aktsepteeritavad. Need enamasti ei tee kellelegi liiga, kui hästi läbimõeldud. Said enese jaoks päeva päästetud. See võib kõlada egoistlikuna, kuid kui me enda asju esimesena korda ei saa, siis ei ole meist teistele ka kasu.

Üldiselt olen leidud, et see kehtib ka paljude teiste asjade kohta. Kui sa suhtud sündmustesse rahulikumalt, siis ei ole sul ka nii tugevaid negatiivseid emotsioone. Maailma tundub kohe parema paigana. Kui jätad mõtlemise stiilis 'mulle ei meeldi see see töö' või 'ma ei salli seda osa enda juures', siis tuleb need asendada positiivsematega: 'mulle ei meeldi see töö, aga mida saaks ma selle juures paremaks teha' ning 'aga mulle meeldib ju see osa minust' või 'kuidas seda halvemat osa muuta paremaks'. Positiivselt mõttel on ikka päris suur mõju selle üle, kuidas sa maailma suhtud ning kuidas maailm sinusse suhtub. Kui sa pidevalt mõtled ainult negatiivselt, siis pole ju maailmal midagi positiivset sulle pakkuda. Kuigi me elame füüsiliselt kõik samas maailmas, siis ometigi elab igaüks meist eraldi mõttemaailmas. Kui varateismeline emotsioonides pulbitsev inimene vaevleb tunde all, et keegi temast ei hooli, siis tema jaoks see nii ongi. Ta näeb ja kuuleb seda, mida ta tahab. Eks sama ole ka positiivse mõtlemisega, kuid siinkohal tuleb mõelda, kas pigem tahta endale positiivset või negatiivset maailma. Mina proovin mõelda positiivselt, sest maailm on niigi seda masendavat paska täis :)

Ma nüüd ei tea, kuidas ma sellise jutuga kõlan, aga võin kinnitada, et minul on see mõtlemine aidanud. Negatiivne asja juures on muidugi see, et teiste inimeste arvates ma ei võta asju piisavalt tõsiselt. Pigem on asi selline, et ma küll võtan tõsiselt, kuid ma ei lase sellel ennast lolliksminemiseni häirida. Proovin vaikselt oma peas leida lahendusi ning kui ka midagi läheb kihva, siis pigem proovin mõelda, mida parandada, mitte seda, et kõik on metsas. There is a difference.

"A pessimist sees the difficulty in every opportunity; an optimist sees the opportunity in every difficulty." - Sir. W. Churchill

Ma naudin neid pisikesi asju elus. Elan seda elu ju ainult ühe korra.

Üle väga pika aja üritada midagi pikka ja mõtestatud kirjutada on üpris keeruline. ~_~

Filmide eest maksmine

2009-04-18T09:44:00.004+03:00

Olen mõelnud, et võiks Internetis olla lehekülg, kus mingi väiksematsorti kuumaksu eest oleks võimalik vaadata filme/sarju. Maksad iga kuu mingi kindla summa ning vaatad palju tahad. Kui film peaks meeldima, siis võiks see koduleht võimaldada (või linkima nt amazon.comi) lisasumma eest ka filmi tellimist DVD/Blu-ray kujul. Mina oleks küll sellise portaali kasutaja. Ja ma arvan, et mitte ainuke. Crunchyroll on midagi sarnast animemaailmas, kus kuutasu eest saad vaadata animet, mis on legaalselt sinna pandud. Tellida seal vist aind seda ei saa.

Oleks tunduvalt parem, kui pidevalt piraate hirmutada. Kuigi noh... suured firmad ei taha ju enda tegevust muuta. 'Töötas senini, töötab ka edasi' mõttelaad.

Oeh... tänane jutt ei jookse hästi, seega loodan, et sain mõtte selgelt ja lühidalt edasi anda. Kaks ööd järjest 3h magada ei mõju mõttekäigule hästi :P

Ainult Jaapanis

2009-04-09T15:28:00.002+03:00

Too good to be true

2009-03-29T19:41:00.002+03:00

Mõnikord juhtuvad asjad, mis tunduvat olevat liiga head, et olla tõsi. Sel juhul nad seda ka pole.

Kahjuks :(

Haamriga hoogu juurde

2009-03-25T17:53:00.001+02:00

Elu vajab ümberkorraldusi.

Eurovisioon 2009

2009-03-15T03:10:00.012+02:00

Oeh... kust nüüd alustada. Peaks mainima, et kuna niipalju osavõtjaid on, siis pole üllatav, et enamus on täiesti keskpärased lood. Tüüpiline eurolugu, tüüpiline viis proovida endiste võitjate peale šniti võtta või siis lihtsat mittemidagi ütlevad lood. Küll aga on suurte arvudega tekkinud ka väga wtf lugusid. Mul konkreetselt suu vajus lahti. Appi. Jääb mulje, et on mindud samamoodi nalja tegema, nagu meie Leto Svjet oli. (mis minu arvates oli maitsetu ja tobe nali)

Annan oma TOP5 lemmikut ja mittelemmiku (koos kommentaaridega)t:

Lemmikud:
1. Saksamaa: Alex Swings, Oscar Sings - "Miss Kiss Kiss Bang" (päevitab liiga palju. mõnus lugu. kohe näha, et tegelane on brodwaylt välja hüpanud. Tagantjärele: this guy is HAWT! ) Hetkel läheks hääl saksadele.
2. Norra: Alexander Rybak "Fairytale" ( Eestile konkurent viiuli näol. Show hea ning koos muusikaga kaasahaarav. Hääl vajaks vast natuke parandamist, kuigi kõlab vägagi huvitavalt. Tagantjärele: Norras päris paljude võistlustel osa võtnud andekas noormees.) Kui mais laiv paremini kõlab, siis võimalik, et hääl sellele lõbusale sellile.
3. Montenegro: Andrea Demirović - "Just Get Out of My Life" (Meoodia meelib. Kena laulja. Üks väheseid naislaujaid, kes energiliselt laval ringi tatsub. "Get out of my Bed!")
4. Šveits: Lovebugs - "The Highest Heights" (Britpop. Moosinägu. Meeldiv saund)
5. Soome: Waldo's People - "Lose Control" (catchy. Soome kohta päris hea lugu. Video on mõnus. Pole küll minu muusikamaitse, aga hea.)

Jubedused:
1. Ukraina: Svetlana Loboda - "Be My Valentine" (OMG!!! O_O)
2. Tšehhi: Gipzy.Z - "Aven Romale" (Miks mulle meenub eelmise aasta Hispaania?)
3. Armeenia: Inga ja Anush Arshakyans - "Nor Par" ( Mida asja? Iu.)
4. Holland: De Toppers - "Shine" (eeeee.... o_o)
5. Kreeka: Sakis Rouvas - "This is Our Night" (Tüübil hüppab süda kohe rinnust väja. Lugu täitsa ok ja tüüp ka kena, aga see tõmblemine...) ja Türgi: Hadise - "Düm Tek Tek" (no krt)

Kõik lood on siit kenasti kuulatavad/vaadatavad.

Ah well.. thats it. Magama ära. Kena ööd

Pirukad

2009-02-15T03:09:00.002+02:00

Sõbrapäev on tore, kui seda saab veeta toredate inimestega juttu ajades ning naerdes.

Spämmreklaam ning keskealised härrad = Rate

2009-02-10T01:49:00.008+02:00

Üks noormees rate.ee's saatis mulle reklaamkirja, et ma liituks lehega fame.ee. Küsisin, et miks ta seda teeb ning teavitasin teda asjaolust, et rikub reegleid. Seepeale vastati lõbusalt:

miks peaks...sest see on lahe see on pärnu uue ööklubi "Chaplin" - ni esindus leht ja seal toimub erinevad üllatused ja loosimised..
mind ei huvitaks ültse selline asi kas see on keelatud või mitte...reeglid ongi selleks tehtud et neid rikkuda..:D

No mina siis täie tõsidusega vastu:

Ja miks sa arvad, miks mind peaks selline leht huvitama? Puhtalt seepärast, et ma olen rate.ee kasutaja?

Reeglid pole steps mitte selleks, et neid rikkuda. Nii mõtlevad ainult noored põhjendamaks tegevust, mis läheb vastuollu reeglitega.

Noormehelt tuli aga järgnev lõbusa sisuga vastus:

mis sa tahad väita et sa järgid reegleid vä..:D
ää aja naerma

No mina siis ikka sama teed edasi edasi:

Kas see on midagi, mis peaks imestama panema või? Naera siis terviseks. Ehk mingi hetk tajud, miks on reeglid olemas.

Tema vastust ootama jääda ei viitsi. Käin lõpuks jälle loengutes ning homme ootavad kaks loengut, haiglakülastus ning Põhjala. Aga mind täitsa huvitab, mis ta vastab. Ma ei õigusta oma kiusamist, kuid kui inimesed minule mingit reklaami ja spämmi pähe määrivad, siis võin ma nende kulul ka natuke nalja teha.

Kõige hullemad on aga keskealised härrad, kes üritavad ennast igatepidi külje alla nihutada. Küll on pakutud raha, kiidetud, tehtud konkreetseid ettepanekuid. Viimane värvikas kogemus oli ühe härraga, kes pidas vajalikuks lugeda mulle epistlit pärast seda, kui vastasin tema küsimusele "Kas Sa oled ka reaalses elus särav isiksus?" lausega "Kes või mis ma olen, on teiste inimeste otsustada." Nähtavasti võttis härra seda sõnasõnalt, sest sain tagasi pika kirja sellest, kuidas ma olen ebaviisakas, uhke, mitteusaldav, sõltun teiste arvamusest, rumal, mitteavatud ning ebaloogilise käitumisega. Tõsi... oleks võinud täpsustada või sõnastada paremini enda vastust, kuna mõtlesin, et iga inimene näeb mind erinevalt ja seega võin ma ise endast küll seda ja toda öelda, kuid lõppkokkuvõttes on teised need, kes minust reaalse pildi saavad. Lisaks oli mulle täiesti arusaamatu, millised on tema kriteeriumid säravale isiksusele. Oleks jah võinud küsida, kuid esimese hoobiga ei tulnud meelde. Naljakas on aga see, et ta pidas mind mitteusaldavaks, sest pole alt jagama infot keskealisele meessoost isikule, kes omab rates kontot, on staatuse järgi hõivatud, õpib õigusteadust, ning ei näita enda piltigi. This sounds way too suspicious. Hea meel, et meie vesltus jäi lühikeseks, kuigi ma ei saa aru, miks saatsin talle kirja, nagu oleks ma ära solvunud. Ah well... elagu ta oma äärmiselt intelligentset elu edasi, mina sain aga kõva kõhutäie naerda.

Peaks mainima, et ma ei taha teadagi, mis nende tibidega toimub, kes ennast igatepidi rates eksponeerivad. Wõeh. Pedofiilide unistus.

Keset ööd postituste tegemine ei mõju eriti hästi teksti voolavusele.

Öökullide perekond

2009-02-03T04:43:00.006+02:00

Tõsiselt... kell saab kohe viis ja keegi meist neljast siin majas ei maga. Kolm pole magama jõudnudki, kuigi kahel on hommikul vaja tööle minna. Neljandal on lihtsalt väga ebapüsiv uni. Ilmselt see naerulagin oligi põhjuseks, miks ma pimedas toas tähelepanu kaotasin, jalaga vastu sahtleid põrutasin ning pisar silmis põrandale vajusin. See oli valus! Ilmselt ei saa paar päeva korralikult kükitada. Kurat need harjumatud häälitsused keset ööd... they come when you least expect.

Üldse... kui võimalus anda, siis meie pere magaks päeval ja tegutseks öösel. Emmega juba naerame, et oleme ehtsad öökullid.

Minu magamatust ei saa siiski unepuuduse süüks märkida. Stargate + ladina keeleks ettevalmistumine. Väga halb kombinatsioon :P

Peegel

2009-01-30T07:41:00.004+02:00

Äärmiselt ebaühtlane ja lühike unerežiim annab teatud mõjude näol väga tugevalt tunda. Oli väga huvitav kogemus.

Pisike Kaia

2009-01-25T16:40:00.013+02:00

Õde pistis näppu emme poolt saadetud raamatukese "Noorele emale", mille said kunagi kõik vanemad, et enda lapse kohta märkusi kirjutada ning see igast tarka juttu lugeda. Mõningaid lõike, mis minu kohta kirjutatud: (sündisin 1985 aasta septembris)

"2,5 kuu vanuselt rääkis Kaia oma sõnu - anu ja agnu. Kohe algusest peale naeratas (omaette). ... 3 kuu vanuselt tahtis juba, et temaga juttu aetaks, siis rääkis ise vastu ka ja oli väga tähtsa ja õnneliku olemisega."

"12. mail söötsime Kariniga Kaiat. Kui Karin hüppas, hakkas Kaia naerma ja siis sai piimapudeli suhu."

"Maikuu keskel avastas Kaia autod. Nüüd on peaaegu kõik teised asjad autod."

"Juuli algul hakkas ise roomama (kui viitsis)."

"1. aastasel sõnu ~kümmekond: auto, lill, lell (kell), ööp (nööp), aua (kõik koerad ja kassid). Eelistatud on a-ga algavad sõnda. Kui sõna alguses a-d pole, paneb selle ise sinna."

"2. jaanuar 1987 tegi Kaia 9 esimest sammu ise. Aga terve jaanuarikuu suurt rohkem julgust ei tulnud." (ma hakkasin väga hilja kõndima. Emmet hirmutati, et ma ei hakka kunagi käima.)

"13. jaanuariks on hammastega hea varustus" (mul on kõik hambad kenasti üles märgitud :P)

"Kui kassi näeb, naerab väga isemoodi, aga midagi ei ütle."

"Ei söö peale piima praktiliselt midagi. Vett vahel joob. Kui midagi sööb, siis kogemata. Ainult hommikuti on nõus natuke küpsist närima."

"1a ja 5k hakkas kohe ilusti kõndima. Käperdas söögitoa põrandal, järsku ajas end püsti ja läks kohe ilma kukkumata." (tõusin järsku püsti ja ei kukkunud kordagi enam :) Mõlemad õed kukkusid hambakilde välja)

"2a 3k. Kui midagi teha ei oska, ütleb - küll Kaia kasvab!"

"Kuni 4a põhitoit piim, munakoored, oliiviõli, toores hirss, igasugused keetmata makaronitooted" (mainimata jäänud, et sõin ka lusikada võid :P Keetmata makaronid siiamaani hea vahepala)

"Armastab joonistada, arvutil mängida."

"Päevase magamise lõpetas umbes kaheaastaseelt. Üldse on magamapanek (erinevalt Helenast) suur ettevõtmine."

"Armastab pilte, raamatuid, telekat jne. Multifilmide suur austaja."

"1990a. laulupeo rongkäigu vaatama minnes uuris Helenaga, mis värvi rongkäik on ja kas sisse lubatakse ka minna (rongiga olid varem sõitnud)."

"4a 9k. Helena köhis ja Kaia nuttis. Arutlesin, kust saaks Helenale köharohtu. Äkki küsisid: "Aga kust Kaiale unerohtu saaks?""

"5a. pangoin = kombain"

"Arvutimäng Boulder (kaevur)." (minu pisipõlve lemmikarvutimäng, Supaplexi eelkäija peaks olema)

"2 korda on Kaia endale klaveri all soengu pähe lõiganud. Tuka ja külgedel olevad lokid lihtsalt ära lõiganud."

"makrofon = grammofon"

"5a ja 5k (30. jaanuar 1991) tuli ära esimene piimahammas - loksutas seda senikaua, kuni näppude vahele jäi"

"Enne 1991a jõule jäid kõik poed väga tühjaks. Järjekorrad pikad. Ühel päeval mängis Helenaga poodi. Ehitasid klotsidest suure tühja ruuumi ja selle asemel, et poodi ka kaupa panna, sättisid kõik oma loomakesed ja nukud pikadesse järjekordadesse ukse taha. Teised kõik naersid nukralt - on alles mäletused lapsepõlvest."

"6 ja poole aastaselt "Pekivarblane tuleb pekki närima."" ( minu keeles tähendas see seda, et rasvatihane sõi pekki aknataga :))

---

Oh kus ma sain naerda. Mõnda asja ma siiski parem kirja ei pane :D
Aga Karin on minu vanem õde ja Helena noorem õde ^_^

Minu väike unistus

2009-01-23T22:41:00.008+02:00

Üks klassikaliselt romantiline päev Pariisis inimesega, kes mulle kõige olulisem.

Ei tea, kas alateadvus mõtles millelegi väga 'huvitavale', aga mul hakkas ninast verd jooksma :P
Kui nüüd teadlikult mõelda mõnele asjale, siis hakkaks küll ninast verd purskama xD

Bäh :(

2009-01-18T16:05:00.004+02:00

Halvade unenägude puhul ärkan ma peaaegu alati korra öö jooksul üles. Head unenäod lihtsalt saavadm ingi hetk otsa või keegi ajab mind üles. Tänane aga uni oli aga üle pika aja üks parimaid ning ma olin ilgelt tige enda peale, sest ärkasin järsku kõige parema koha ajal üles :(

Muutuste lävel

2009-01-14T22:59:00.006+02:00

Minu suhtumine ellu ning maailma on muutumas. Juba mõned kuud tiksub see vaikselt vastupidises suunas senistele arusaamadele. Ei hakka teoretiseerima, kas see on hea või halb, sest lõppkokkuvõttes saab olema kõige olulisem see, kuidas see mind mõjutab. Kuidas ma end ümbritsevasse suhtun ning käitun.

Mõtlen asjadele, millele ma varem mõelnud pole. Mitte, et ma oleks arvanud, nagu neid poleks olemas, vaid lihtsalt ole mõlenud. Näen asju hoopis teises valguses. Tunnen asju teistmoodi. Osad asjad saavad arusaadavaks, teised jäävad arusaamatuks. Avastused. Midagi kusagil ajusopis nagu jõuaks pärale. Kuna ja mis see on, ei tea.

Tulevik tundub üha süngem... aasta 2012 müstilisus on mind haaranud mingisse imelikku võrku ning olen hakanud mõtlema, mida see aasta endaga kaasa toob. Vaadates praegu maailmas toimuvat, võib see aasta vabalt tähistada mingit murdepunkti: maailmamajandus crashib, loodus annab otsad, magnetväljad muutuvad. Samahästi võib see olla ka mitte midagi. Inimesed lihtsl tunnevad hirmu teadmatuse ees. Nagu oli aastaga 2000.

Ma olen tõesti muutumas... ja see on häiriv.

Edit: Mul on miskipärast tahtmine varuda palju konserve. Mis omakorda tuletab meelde, et mul on veel konserv skumbriat tomatikastmes.

Kass ilma ennustamas

2009-01-09T23:33:00.002+02:00

Midagi armsat vahelduseks :)

>:(

2008-12-30T18:47:00.004+02:00

Argh.... mina pole varsti enam tore naaber. Krt... terve tee poodi ja tagasi uisutasin koos mõne toreda piruetiga. Proovi sa sellise künkliku ja libeda tee peal püsti jääda ning konte säästa. Varsti helistan kuhugi. No miks inimesed ei suuda oma majaesist liivatada. Linn veab tavaliselt meil paralleeltänavasse liivahunniku laialivedamiseks, aga ikka ei aita. No demit! Varsti murran veel mõne luu ja siis olen väga kuri. >:(

Kui nüüd rääkida toredatest asjadest, siis sain endale uue läpaka. Mitte küll uhiuue, sest seda kasutasid mu tädi ja täditütar, kuid minu jaoks piisavalt uus. Näitude poolest on vaid natuke parem kui minu vana, kuid DVD kirjutaja/lugeja on olemas!!!!!! Lisaks aku peab vähemalt mõnda aega (hakkangi just katsetama kui kaua) ning 25GB rohkem ruumi kõvakettal. Tegu on Ordi Enduroga. Vana Fujitsu Siemens Lifebooki ma veel maha ei kanna. Kuuldavasti polevat selle Ordi mudeli jaoks enam juppe peaaegu saada. Lisa 30GM kõvakettaruumi ka paha ei tee :) Mind küll naerdi välja, et ma enda vana maha ei müü ega välist kõvaketast osta, kuid ma jään omade liistude juurde. See Fujitsu on väga hästi vastu pidanud ning mul on temasse veel usku.

Küll aga hoiatan, et mu tekstis võivad esineda mitmed vead. Ma küll viskan pilgu enne postitamist peale, aga kui midagi kahe silma vahele jääb siis teadke, et probleem on minu jaoks veel harjumatus klaviatuuris :P

Tornaadod

2008-12-27T06:22:00.003+02:00

Oli hästi suur parkla, mis oli autosid täis. Ühes servas oli mingisugune supermarket ning selle kõrval servas mingisugune ridaelamu. Olin Ristoga. Läksime Hellale külla. Tal oli selline ameeriklasliku rannaelamu korter - õhuline ja hele. Seal oli ka koer. Ma ei mäleta, mida me tegime ja kui kaua, kuid mingi hetk aknast välja vaadates silmasin kauguses tornaadot. Jooksime kähku majast välja ja selgus, et veel on tornaadosid. Parklas autod lendasid, rahvas paanitses. Jooksime supermarketisse ning haarasime rahvamöllu keskelt läbi trügides riiulilt konserve. Kui sealt välja saime, siis suundusime parklasse. Ma pole päris kindel, kas me liikusime edasi jalgratastega, kuid midagi sarnast oli. Siis jõudsime kuhugi maa alla. Vist. Meenutas koobas. See oli rahvast paksult täis. Pidime leidma Risto sõbrad, kes olid mingid baikerid. Saime nendega kokku.

Ja siis ärkasin üles.

Huvitav unenägu. Kusjuures peaks mainima, et tornaadod on ühed põhilised asjad, mille eest ma unenäos põgenen. Olen neid näinud koos praegusega arvestades oma 5 korda.

Interesting.

See aeg...

2008-12-24T12:55:00.004+02:00

... kui süüakse ennast lõhki, ollakse sõprade või perega ning tehakse igasuguseid katteta uusaastalubadusi. Mina teen vähemalt kahte sellest: olen perega ja annan endale lubadusi. Üks punkt sisaldab ka tihedamini blogimist. Niiet vaatab, kas ka pean :P

Häid jõule ning ilusat uut aastat! Erilised tänud Paulale, kes minu blogimise pärast muret tundis ^^ Kallid sulle!

Green Christmas

2008-12-14T04:49:00.000+02:00

Valusad jalad, sinikad põlvedel, valulikult liigutatav kael, unisus ning vilin kõrvades. Kahepäevane lakaviskamine! Oh ... kohe väga mõnus.

Horricane, Dark Tranquility, Lacuna Coil!!! Kahjuks pidin Enslaved vahele jätma, sest pikaajaline eemalviibimine taolistest üritustest tekitas vajaduse kaela puhata. Ja kolme bändi järjest poleks üle elanud. Dark Tranquility solist Mikael Stanne on kuradima seks mees :3 Sain tal käppa ka mitu korda suruda, pärast kahetsesin, et ei kallistanud. Horricane ajal läks see esireas olemine päris palavaks ja taga möllati päris kõvasti. Sealt need sinikad tulid. Kui veab, olen isegi kusagil mõnel pildil või videolõigul. Lacuna Coil oli lihtsalt mõnus: hea energia laval, võimsad hääled, rahva laulma ja hüppama panemine ning eestikeelsed hüüded! Väga hea punkt ürituse lõpuks.

Muud heas stuffi: lahe seltskond(!) , orienteerumine, palju sõbralikku rahvast, nahkrätiga onu, friikartulid, külm auto, nilbed naljad, taaskord orienteerumine, Nippon Cafe(!), sake, tühi autoaku, politsei, veel nilbeid nalju.

Negatiivsetest mainiks vast seda, et saund oli paha. Lauljaid oli kohati raske kuulda. Eriti jube oli asi Metsatöllu ajal. Audrey Horne kõlas väga hästi ning kuigi ma tean, et apsakaid juhtub ning välismaalastel keeruline, siis jubedalt jäi terve esinemise kriipima, et ta Rakvere asemel Tallinn karjus. Ja tasuta söögi saamisega oli kah probleem. Söögikohas ei teatud, mida talong tähendama peaks.

Mainiks veel, et pilteei tule. Kaameraga ei oleks mind sisse lastud. Millest on jube kahju, sest terve ürituse ma ainult ohkasin, kui häid pilte ma oleks saanud T_T Ilma oma kaamerata tunnen ma ennast nii....nii... alasti...

Oeh.. öised kommentaarid jäävad kitsiks, aga rohkem ei oska ka öelda. Lihtsalt mõnus oli!

Lumevang

2008-11-25T00:40:00.000+02:00

Tegelt mitte. Mind lumevangiks pidada ei saa. Eile sumpasin mööda paksu lund kokku oma tund aega, et saada häid pilte. Just lahti saanud kurguvalust ning omandanud köha. Praeguseks on alles jäänud ainult köha. Päeval võtsin kätte ja läksin linna pildistama. Siinkohal vabandused Rihole, kes minu hilinemise tõttu kaua ootama pidi. Pilte eriti ei tulnud kahjuks. Tagasiteel, kui olin Photopointist soetanud 3,5mm->2,5mm ülemineku, pistsin kõrvaklapid (mis olid mul kõrvade soojashoidmiseks peas) telefonile taha ja hakkasin muusikat kuulama. Mind valdas mingi imepärane energiavoog. Tänav oli suhteliselt kehvas seisus, niiet sumpasin pidevalt läbi paksu lume või libisesin kõvaks tallatud lumemülgastes. Teed päbi paksu lume ületades, jäi üks jeep seisma, vöötrada polnud. Hüppasin lumest välja, lehvitasin juhile ning hüppasin teiselpool teed taas lumme. Lisaks sai ka üks meetri kõrgune lumevall läbitud. Vot see oli tore. Staadioni juurde jõudes peatusin. Tuli eriti hea lugu ning vaatasin umbes minuti staadioni poole. Hakkasin edasi sammuma, kuid siis peatusin ja keerasin suuna staadioni poole. Ja nii ma kõmpisin, põlvini lumes umbes pool staadioniringi. Endal nägu naerul. Mingi hetk haarasin seljast statiivi, kotist kaamera ja asusin pildistama. Pildistasin kusagil 20 minutit, siis sumpasin edasi. Tamme pst parki jõudes pildistasin veel. Sain ka sahast pildi. Siis tulid ühed tüdrukud lumme hullama ning sain ka nendest mõned toredad pildid. Koju jõudes sõrmed külmetasid, aga tuju oli ülim. Üks parimaid õhtuid sel halval aastal.

Homme kavatsen veel kindlasti lumme möllama minna. Lumeinglit teha, lumme hüpata, kelgutada, pildistada. Mul isegi suur tahtmine lund kühveldada :P Sellist lund pole nii ammu olnud ja kes teab, kuna veel tuleb. Mina igastahes tunnen ennast nagu väike lapsuke ja tunnen rõõmu.

Laste siiras rõõm ning selle väljendamine on midagi, mida täiskasvanud peaksid kadestama. Elu on kohe rõõmsam.

Mõrvar sepitseb mõrvaplaane

2008-11-16T16:22:00.000+02:00

Leidsin Friizu blogist midagi huvitavat. Arvestades mu kassi mõrvarlustaset, on protsent isegi üpris tõenäoline :D

Mõrvar on meie toakassi hüüdnimi :P

Huvitavat lugemiseks

2008-11-13T04:07:00.000+02:00

Kuna minu vanas blogis olnud referaadid olid ühed põhilised asjad, milleni inimesed otsingute abiga jõudsid, mõtlesin, et avaldaks need ka siin blogis. .

Shintoistlikud kombed
Eestlaste nimed läbi sajandite
Ku Klux Klan ja anti-katoliiklus

Lisaks oli mul veel seal ka leht tsitaatidega.

Idee hea, teostus halb

2008-11-12T13:15:00.000+02:00

Hommikul lehti lugedes sattusin Marko Mihkelsoni vastukajale Abdul Turay arvamuskirjutisele eilses Postimehes. Esimene mõte oli, et misasja see Turay siis kirjutas, et Mihkelson sedasi äksi täis (kuigi nagu aru olen saanud, pole selleks tavaliselt palju vaja). Otsisin üles artikli ning heitsin pilgu peale. Ideed, et eestlased on kitsarinnalised, püüdis ta näidata olles ise sama kitsarinnaline. Ideel on jumet, teostus aga jätab soovida. Ilmselt selle viimase pärast läks hakkas Mihkelson jalgadega trampima.

Üks kommentaar jäi mulle silma Turay artikli esimeselt kommentaaridelehelt silma (kui aus olla, siis ega ma kaugemale ei jõudnudki). Kuigi olen tema jutuga nõus, siis lisaks juurde, et leidub küllaga kitsarinnalisi eestlasi ning neid näevad peale välismaalaste ka eestlased ise. Kirja pani kommentaari keegi ecco:

Kirjatüki autor soovis oma artikliga viidata sellele, et meie siin pole harjunud eri rassidega ja seetõttu pole me väidetavalt tolerantsed ja oleme siiani eelarvamuste küüsis.
Kindlasti on tal selleks omad põhjused nii arvata. Ja meil omad põhjused teisiti arvata.
Kuid tihtipeale oleme meie, eestlased liialt sissepoole pööratud ja põhjamaiselt külmad, ka aeglased, mitte endi arvates vaid võõraste rahvaste arvates. Ja seda ka paljud lõunamaised inimesed kinnitavad ja seepärast võivad nad pidada seda ekslikult ülbuseks ja milleks iganes.
Seetõttu oleks kõige neutraalsem meil, eestlastel käituda nii, et püüame olla suhtlemisel viisakad ja korrektsed, mitte matslikud ja ebaviisakad.

Kuid millegipärast kipuvad nii venelased, kui mustanahalised olema teatud mõttes sarnased. Paljude arvates tehakse neile pidevalt liiga, neid ei armastata, nendega ei suhelda piisavalt, neid ei integreerita, neid ei ümmardata ühiskondlikus ja sotsiaalses mõttes. Vist ka siis, kui ümbritsev keskkond on viisakalt tolerantne, kuid eestlaslikult jahe, oleme ikka süüdi.
Huvitav küll, miks ukrainlased, valgevenelased, juudid, aserid, armeenlased, grusiinid, tatarlased, türklased, hiinalsed, kes iganes meil siin elavad, ei ole sarnaselt venelastele ja mustanahalistele nii tundlikult pretensioonikad? Kas asi on üksikindiviidis, rahvuses, rassis, või milleski muus seletamatus?

Töötuna silla all

2008-11-06T19:21:00.000+02:00

Ah well... niipalju siis sellest. Natuke kahju, natuke mitte.

Aeg siirduda uutele jahimaadele.

Need tüütud inimesed oma prügiga

2008-11-04T12:56:00.000+02:00

Mõtlesin, et sirvin kiiresti enne arstile minekut Postimees Online kodulehte kui jäi silma üks artikkel. Lugedes tuli selline äärmiselt tuttav tunne. Elan kohas, kus maja juurest läheb puudeallee ning maja ees on linnale kuuluv plats. Me oleme kohustatud neid korras hoidma, vastasel juhul sajab trahv ning kõige hullemal korral võib isegi kohtukutse oodata. See käib kõik aastaringselt: kevad-suvi muru niitmine, sügisel lehed ning talv-kevad lumi. Pole mul lehtede riisumise, muruniitmise ning lume lükkamise vastu midagi, hea üldfüüsiline töö. Teen seda tihti hea meelega. Kuna tegu on linnale kuuluvate aladega, käib ka meil lehtede äravedu tasuta. Sellest lähtuvalt on aga inimesi, kes arvavad, et nende koduaedade lehed ning samamoodi olmeprügi (üks aasta toodi isegi vana WCpott!!!) peab sesima meie maja ees, et linn need ära viiks. Seetõttu oleme me oma lehekotid tavaliselt alles õhtu enne äravedu aiast välja tõstnud, et vältida olukorda, kus meid võidakse süüdistada prügi kaasapanemises. See aasta äravedu venis ning lehed viidi ära alles kahe päeva pärast. Selle kahe päeva jooksul oli meie maja ühe tänava poolt sisse piiratud. Terve müür prügikotte oli toodud pimeduse varjus maja ette. Kahe, isegi kormekorruselised hunnikud. Meie omad oli sellest natuke alla poole. Tõsiselt närvi ikka ajab. Eelmine aasta oli vastasmajal täpselt sama jama. Panid ühed kotid posti juurde ning nädala jooksul oli sinna hiiglamasuur mägi tekkinud. Pean järgmine aasta kurjalt silma peal hoidma ning vajadusel lõugama minema, nagu isa üks aasta tegi.

Lugedes kommentaare, mis olid kirjutatud artikli juurde, jäi mulle arusaamatuks, miks peaks prügi äravedu tasuta olema? Inimesed ise tekitavad ju oma prügi ning teised peavad seda ära viima, sorteerima, ümbertöötlema jne. Mul pole probleemi maksta prügi äraveo eest, sest ma tean, mida mina olen selle tekitanud. Tõsi, prügivedu on tehtud äärmiselt kalliks, kuid ma räägin hetkel põhimõttest, mitte olukorrast. Meil on koduaias omi õunapuid, pirnipuu ning hulk veel erinevaid puid (see on see, kui vanavanaisa oli botaanik). Need on meie endi tekitatud lehed sinna ning nende tasulisest eemaldamisest saan täiesti aru. Kuigi... kahju et linn keelas lehtede põletamise... Sai omal ajal nii aias kui ka tänaval olevad lehed ära viidud ning kellelgi polnud vaja midagi vedama hakata. Nüüd kui lähme linnale kuuluvate puude juurde, siis vot nende äravedu on täiesti õigustatult tasuta, sest need puud pole meie sinna pannud (võib muidugi vaielda vähemalt minu perekonna puhul, kui vanavanaisa oli Tartus abilinnapea või keski selline >_o), aga noh... põhimõte on, et lehed ei kuulu meile. Sellest lähtuvalt saame me tasuta lehtede äravedu + linnavalitsusest tuua tasuta prügikotirulle, kuigi ka selle viimasega on omaette tsirkus. Kui ma kaks aastat tagasi käisin neid toomas, siis ei tahetud mulle üle kahe rulli anda, kuigi ma proovisin neile selgeks teha, et meil on 9 tammepuud, mille lehed on laiali tänaval, maja ees platsil + realselt on meie aia tänavapoole onsa AINULT tammelehti täis ning meil aias pole ühtegi tamme. Oi kuidas käis jonn, et nii ikka ei tohi. Aga kurat küll... pool aeda on linna istutatud puudelehti paksult täis. Järgmine kord teen nendest lehehunnikutest pilti ning võtan linnavalitsusse kaasa -_- Need 9 suurt tammepuud toodavad tohutult lehti ja seda alates oktoobrist ning mõned puud lõpetavad alles detsembris. See aasta tuli meil prügikotte kokku peaaegu 90-100 (lugemine läks sassi, sest kotid oli suures hunnikus). 2 rulli on ilmselgelt liiga vähe ning võite ette kujutada, mis hunnik mööda tänava äärt läks, kui natuke alla poole kottidest olid meie omad. Ma saan aru, kui teil on üks puu tänava ääres linna oma ning sealt ei taha linn lehti viia, aga sellises koguses on üle mõistuse.

Üks varajasem aasta, kui vist ka see WCpott + katkised olmeprügikotid olid sattunud lehtede juurde, siis saime mõnusalt hurjutada selle eest. Nagu meie oleks süüdi. Ugh kuidas käivad sellised inimesed närvidele... kui teil on oma aed, siis teie vastutate selle eest, mis see seal toodab. Seega vedage ise oma prügi, mitte ärge tekitage teisele probleeme >:( Ja olemprügi ei käi selle alla üldse!

NB! Riik ning linn ei pea ka teie eest kõike ära tegema.

Naiivitar.

2008-11-04T01:13:00.000+02:00

Arvasin, et olen näinud igasugu asju, mida Internetis leida võib. Leitud lehekülg ületas aga kõik senise, mis näinud olen.

Inimesed on haiged...

Samas ma ei imestaks, kui leidub veel hullemaid lehekülgi.

Klienditeeninduse igapäevane nähtus

2008-10-24T01:16:00.000+03:00

Clerk: “Hi, can I help you?”

Customer: “Yeah, I’m looking for this movie. I rented it before, but I want it again.”

Clerk: “Sure thing, what’s the title?”

Customer: “Well, I don’t know. ”

Clerk: “What was it about?”

Customer: “I don’t know.”

Clerk: “Well, do you remember what the cover looked like?”

Customer: “No, not really.”

Clerk: “Who was in it?”

Customer: “I didn’t pay attention. ”

Clerk: “…”

Customer: “…”

Clerk: “Sir, I can’t find the movie without any details.”

Customer: “Isn’t that your job?!”

---

http://notalwaysright.com/telepathic-help-wanted-part-3/895